Pipi-Liis Siemann: õpetajaametile rahaga väärikust tagasi ei anna

Arvamus
|
24.01.2024

Lihtsamaks teeb eesmärgi saavutamise kindlasti teadmine, et osaliselt on raha tõesti ju haridussüsteemis olemas. Kui suudaksime kokku leppida, missugusena soovime näha meie koolivõrku ning milliseid muudatusi oleme valmis nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil tegema, astuksime juba suure sammu edasi. Gümnaasiumihariduse riigi vastutusele võtmine annab omavalitsustele võime suunata päris suur hulk raha põhikooli ja lasteaeda.

Majanduslangus ei ole samuti õnneks igavene ning eelarvetulu suurenemise arvel peame lisaraha suunama ka hariduse jaoks, nagu tehti eelmisel aastal, kui õpetajate palka tõsteti päris suure sammuga. See on selgelt prioriteetide küsimus, tänavune väiksem palgatõus peab saama järgmisel kolmel aastal kompenseeritud ning on julgustav, et haridusministril on olemas ka selge plaan, kuidas selleni koos koolipidajatega jõuda. Kokkuhoiukohti on nii ministeeriumides kui kohalikes omavalitsustes ning need tuleb ka päriselt kasutusele võtta, sest ühekordsed lisaraha tilgutamised on kui lahtise luumurru plaastriga ravimine.

Palgamure kui juba lahtisest uksest sissemurdmine ei saa seega olla tõeline streigi põhjus ega ammugi haridusvaldkonna kõige olulisem küsimus. Hoopis pakilisem ja põhimõttelisem on minu arvates küsimus: kuhu kadus ikkagi õpetajaameti väärikus ja kuidas selle tagasi saaksime?

Tagasivaates mäletame, et ka kaks-kolm-nelikümmend aastat tagasi oli tublidel tööinimestel traktoristil ja lüpsjal kõvasti kõrgem palk ja õpetajad üsna madalapalgalised. Aga õpetaja oli lugupeetud inimene, amet oli auväärne ja noored valisid õpetajaameti, nii et praegugi on needsamad valiku tegijad meie koolides ja hoiavad Eesti hariduse kvaliteeti kõrgel. Palk oli väike, aga õpetajaks õppima mindi, töötati pühendunult koolis ja lasteaias ning tehti kõike seda, mida tänagi. Lisaks külastati kodusid ja tehti hoolega teavitustööd ning kasvatust, mis tänaseks on küll pigem asendunud arenguvestluste ja projektitööga.

Streik peabki ebamugav olema

Tänases päevas on olukord palga osas muutunud ja mõnel juhul on õpetajate palk klassis õppivate lastevanemate sissetulekust kõrgem. Austust pole see aga suurendanud. On koole, kus lapsevanemad tunnetavad end õpetaja partnerina, jagavad oma lapse hariduse eest vastutust, kuid aina enam on õpetajate stressi ja ületöötamise põhjuseks nii õpilaste kui lapsevanemate lugupidamatu suhtumine õpetajasse, kasvanud nõudmised pedagoogidele ja vähenenud õigused ning võimalused end vajadusel kaitsta.

Hariduses on vahepeal puhunud mitmed erinevad tuuled, vahepeal käsitleti õpetajat isegi kui pelgalt haridusteenuse andjat, kes tükkhaaval tarkust mõõdab ja välja jagab. Õnneks oleme nüüdseks jõudnud oma nüüdisaegses hariduspoliitikas siiski õpilasekeskse ja individuaalsust arvestava süsteemini ja mõistnud, et hea õpetaja on peamine ja kõige olulisem hariduse kvaliteedi tagamise abinõu. See arusaam on ka aluseks ootusele ja otsusele õpetajate erikohtlemiseks.

Ühiskonna jaoks on ja peabki igasugune streik olema ebamugav. Leian, et praegu on õpetajatel vaid palganõudega (ja oma palganumbrit arvestades siiski piltlikult öeldes peenraha nõudega) oht end taandada uuesti teenusepakkuja tasandile, mis ametile väärikust kindlasti ei lisa. Nii tõsise abinõu käikulaskmine võiks aga olla igati põhjendatud eesmärgiga teadvustada nii koolipidajatele kui valitsusele, et õpetajate eneseväärikus, vaimne tervis ja soov oma valitud erialal jätkata on tõsises ohus.

Lapsevanemal on oma roll täita

Kohalikele omavalitsustele ja koolijuhtidele peaks streik olema äratuseks – muuta tuleb õpetaja igapäevatöö korraldust, alandades õpetaja ametikoha töökoormust ja väärtustades kvalifikatsiooni, ning kujundada koolikultuur, kus õpetaja on toetatud. Omavalitsused kui koolipidajad saavad luua mõistliku ja optimaalse koolivõrgu ning seeläbi leida ka riigi poolt antavale haridustoetusele omapoolsed lisavahendid tugifunktsioonide tarbeks – lasteaiaõpetaja abidele, tugiisikutele ning -spetsialistidele.

Ka lapsevanematele peaks streik andma tõsist häiresignaali – just vanemad ja lapsed on võtmetegelased õpetaja silmasäras! On lihtne jätta mulje, et makstes õpetajatele enam palka, saaks õpetajate mured lahendatud. See ei vasta aga tõele – just lapsevanematel on kanda oluline roll õpetajate heaolus.

Aina enam tundub kahjuks olevat suhtlemis- ja käitumisraskustega vanemaid, kes soovides oma lapsele parimat, ei tohiks siiski eeldada õpetajatelt üleinimlikke võimeid ja oskusi, valmisolekut 24/7 kirjadele ja kõnedele vastamiseks, neilt lõputute selgituste nõudmist ning nende halvustamist nii laste kui sõprade seltskonnas ning avalikus veebiruumis. Iga lapsevanema kohustus on hoida end kursis lapse õpiteega, toetada teda ning olla murede ja raskuste puhul valmis võtma vastu pakutud abi ning osalema õppeprotsessis enam kui vaid lapse kooli toimetamises.

Vaevalt, et kõike eelpooltoodut saab tagada seadusega, aga just selline mitmepoolne panus võiks olla streigi tulemuseks – tõeline ühiskondlik kokkulepe, heade tavade taasloomine õpetaja ja kodu koostöös ning kõigi hariduse kvaliteeti tagavate osapoolte ühine panus. Siis oleks õpetaja endiselt meie maa sool, amet austust vääriv ja õpetajaskond püsivalt uuenev, täienev ning meie riigi tulevikku toetav jõud.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt