Oi kui palju on kogunenud teemasid, millel sõna võttes võib kindel olla, et keegi ei viitsi enam kuulata ega lugeda, kuid mis ometigi ja kindlasti vajavad korda või ümber tegemist, muutmist. Ja lugeda ja kuulata ei viitsi me sellepärast, et muutmine ei ole – enam – tõsiseltvõetav: „Nii kui nii ei saa enam midagi teha…“
Üks selline on Jõulud kui kaubanduslik pidustus, nii ajas kui ruumis.
Mõned aastad tagasi ütles üks asjaga kursis olev ettevõtja, et Eestis müüakse üheksa kümnendikku raamatutest kolmel jõulueelsel nädalal.
Kui seda ja toidu müügi jõuluaegset kasvu silmas pidada, siis võib küll öelda, et Johann Voldemar Jannseni 1870. aastal kuulutatu on saanud eestlastele justkui Jõulukuulutuseks:
„Kahte kappi on ühetassa majas tarvis: leivakappi ja raamatukappi.”
Selle juures mõtlen, mida saaks rahva teenrid ehk ministrid ja nende tuhanded ametnikest kolleegid oma peremeestele, oma teenitavatele ehk rahvale kinkida?
Nojah, siin on üks järgmine „muutumatu suurus“ ehk kes kelle oma on? Kas valijad valitute või valitud valijate omad?
Nii mõnelgi valitud või ametisse seatud mehel-naisel on õilsad mõtted, aga igapäevases töös on ikka nii, nagu omaaegne majandus- ja riigitegelane Peeter Palu mu sõpradele Kärdlas oma kontoris ütles, kui ta enne valimisi Hiiu Kaluri kontoris Riigikokku kandideerijaid kohtumisele ootas: „Seda aega tuleb ära kasutada! Praegu (enne valimisi) on nemad paar kuud meie omad, siis oleme meie jälle neli aastat nende omad…“
Mida siis?! Ja kuidas küll?!?
Kas suudame poliitikutena veenda ametnikke, et on väga palju pealt näha väikeseid asju, mille muutmine ei muuda riigikorda, kuid teeb inimeste elu lihtsamaks, soodsamaks, mõistuspärasemaks, kohasemaks…
Kas rannakalurid peavad kord aastas taotlema ametnikelt oma püügilubade pikendamist ja uute väljastamist ning ootama siis bürokraatlikku otsust, mille langetamisel on ametkonnal (!) kümneid võimalusi kaluri jaoks ebasoodne otsus langetada; kui sellesama ametkonna mahitusel on püügilubadest saanud vabal turul kujunevate hindadega kaup (ikka needsamad püügiload), millega tehtavad tehingud kehtivad vaid notariaalselt tehtuna?
Ja Euroopa Liidu teatud otsuste korral kahaneb ametnike väljastatavate lubade hulk kõigi turuosaliste jaoks proportsionaalselt, kusjuures jäädakse ilma notari juures sõlmitud tehingu kohaselt soetatud ja kallist raha maksnud õigustest.
Olgu – keeruline! Tegelikult muidugi – mis siis, et keeruline?!
Võtkem siis lihtsam!
Tuhanded väikeettevõtjad, kes kas oma ärimudeli tõttu või siis pigem seetõttu, et oma pisikest ettevõtlust peetakse palgatöö või pensioni või õppimise kõrvalt kirjutavad arveid vähe ja harva, peavad juba mõnda aega alluma ametnike kehtestatud diktaadile elektrooniliste arvete nõudes. Sest riiklikud ja riigiga seotud organisatsioonid enam teistsuguseid arveid vastu ei võta. See asjakorraldus pidi arveldamise lihtsamaks tegema, aga küsige neilt, kellele arvete esitamine ei ole igapäevane tegevus! Lisaks muudavad infoinsenerid arvelduste keskkonda hajakasutaja jaoks ebamugavalt tihti ja seegi lisab asjatut ja ülemäärast bürokraatiat.
Need paar näidet, pealtnäha pisiasjad on piisakene sellest meres, mis tekitavad meie inimestele ülemäärast tööd, ajakulu, stressi, paha tuju ja – nüüd tähelepanu! – kahandavad Eesti ühiskonna konkurentsivõimet.
Kas saame rahva teenritena ennast ületada ja ühisel jõul teha meie teenitavatele, sealhulgas ju ka meile endile järgmiseks Jõuluks mõne sellise kingituse, mida ei saa küll kingipakiks vormida, kuid mis teeb head meelt edaspidises igapäevaelus?!
Ja kui välja mõtleme, siis kas teoks tegemiseks on vaja luua uus, kadunud kollegi Margus Leivo soovitatud „Asjade inimese moodi ajamise ministeerium“?!