2024. aasta eelarve suunab riigirahanduse rööbastele, toetab majanduse kasvule pööramist, suurendab julgeolekut, edendab haridust ja teadust, parandab sotsiaalhoolekannet ja toimetulekut, hoiab ettevõtete konkurentsivõimet, kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann.
Riigieelarvet või ükskõik millist finantsplaani koostama hakates tuleb endale selgeks teha majanduslik olukord, seada sihid tulevikuks ning lüüa maasse vaiad ehk määratleda piirid, mille vahele tuleb kokkulepe mahutada.
Omaette mehaanika küsimus on, kuidas kokkulepe saavutatakse. Riigieelarve ja iga teine seadus on olemuslikult kokkulepe, mis jõustumiseks vajab riigikogu toetust.
Obstruktsioonist
Seaduseelnõude arutamist reguleerib töökord, aga kui mõni saadik mingil põhjusel, kas lähtuvalt rahulolematusest valimistulemusega või lihtsalt trotsist mõnes muus küsimuses alla jäämise pärast, ei taha teatud küsimust arutada, siis esitab ta sellisel hulgal muudatusettepanekuid, mille hääletamine muudab konstruktiivse arutelu võimatuks puhtalt ajaliste piiride tõttu.
Tõepoolest, tuhandete muudatusettepanekute esitamine on jõukohane kasvõi ühele saadikule, kui ta teeb näiteks kolm tuhat ettepanekut muuta 3000 euro suurust riigilõivu ühe euro kaupa.
EKRE liikmed esitasid eelarvele 745 muudatusettepanekut, neil oli õigus nõuda oma ettepanekute hääletamist ja enne iga hääletust kümme minutit vaheaega ja see teeb 7450 minutit ehk 124 tundi ehk koos hääletamiseks kuluvate minutitega üle kuu riigikogu istungiaega.
Valitsuse, arenguabi või teadmussiirde kulude vähendamise arvel olid erinevad EKRE liikmed teinud hoogsalt erinevaid raha eraldamise ettepanekuid. Üht ja sedasama raha oli lubatud paljudele valdkondadele.
Teisisõnu oli tegemist üksteist välistavate ettepanekutega ehk samal ajal tüssati neid kõiki: kaitseväelasi ja kaitseliitlasi, rahvuskaaslasi välismaal, loovisikuid ja sportlasi, kohalikke omavalitsusi ja lasterikkaid peresid, põllumehi hanede tõrjumisel ja Kopli päästjaid komando säilitamisel. Igaüks võib ise mõelda, kas EKRE soovis eraldada sama raha mitmele kogemata või meelega. Kusjuures Eesti valitsuskulud on 30 protsenti madalamad, kui Euroopa Liidu riikides keskmiselt.
EKRE võttis pantvangi ka teised opositsioonierakonnad. Keskerakonna ja Isamaa on teinud oma poliitilistest eelistustest ja väärtustest lähtuvalt mõistliku hulga ettepanekuid, mille üle saanuks läbi rääkida ja varasemalt on ka räägitud. 2023. aasta eelarve võeti võetud ööistungiteta ja kõikide erakondade poolthäältega. Siim Kallas ütleb sellistel puhkudel, et kokku leppida saab siis, kui osapooltel on eesmärk ja tahe kokku leppida.
Martin Helme ütles “Esimeses stuudios”, et niinimetatud vaenukõne seadusest loobumisest ei piisa, tagasi tuleb pöörata abieluvõrdsuse seadustamine ning veel eelnõud, mida nad ei toeta. Ta ütles ka, et edaspidi saabki olema nii, et nad tõkestavad kõik eelnõud ja kui nad võimule saavad, siis võetakse kõik eelnõud vastu usaldushääletusega juba esimesel lugemisel. Ta ei teinud nalja ja see tähendab vaikivat ajastut.
Põhiseaduse koostajad on targalt ette näinud, et kui vähemusel on eesmärk mitte kokku leppida, siis on enamusel võimalik eelnõu seadusena vastu võtta valitsust usaldades. Põhiseadus ei piira, mitu korda võib valitsust usaldada, riigikogu töökorra kohaselt jääb see riiaka vähemuse otsustada. Praegu paistab, et riiakas vähemus on pilli lõhki puhunud ning üha rohkem räägitakse vajadusest riigikogu kodu- ja töökorda muuta. President Alar Karis on otsesõnu öelnud, et parlamendi töövõime saab taastada parlament.
President jättis välja kuulutamata maamaksu- ja maksukorralduse seaduse muutmise. Ma saan tema mõtetest aru nii, et ta ei sea kahtluse alla seaduse sisu ja peab seost järgmise aasta eelarvega liiga nõrgaks (15 000 eurot jääb 18,7 miljardilise eelarve komakoha taha). President leiab, et seadust ei oleks pidanud siduma usaldushääletusega, sest “eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning rikkuda võimude lahususe ja demokraatia põhimõtteid”. See on selge suunis, millega ma täielikult nõustun.
Puhtalt praktilises mõttes on usaldusega sidumine samuti kahetsusväärne. Ma olen palju kordi näinud, kuidas valitsuse esitatud eelnõud riigikogus huvigruppidega arutades paremaks muutuvad.
Näiteks usaldushääletusega vastuvõetud riigilõivuseaduse muutmisel võtsime rahanduskomisjonis arvesse kõik Eesti Jahimeeste Seltsi esitatud viis muudatusettepanekut, millega tõstsime kaks-kolm korda neile endile kehtestatud riigilõivu määrasid põhjusel, et need on ajale jalgu jäänud ja ei kata enam teenuste osutamise kulusid.
Samuti võtsime arvesse Eesti Erametsaliidu ettepaneku mitte rakendada riigilõivu metsakahjustustest ja metsaomanikule raie hetkel tulu mittetoova raie eest teatise esitamisel. Keskkonnakomisjonist lisandus ettepanek pikendada raie tegemise aega 12 kuult 24 kuule pärast metsateatise või metsaekspertiisi akti registreerimist metsaregistris. Keskkonnaameti ettepanek tasuda riigilõiv pärast metsateatise registreerimist metsaregistris, aga enne selle väljaandmist, jõudis samuti seaduseteksti riigikogu rahanduskomisjonis.
Rahandusest
Riigieelarve sisu lähtub suvisest rahandusministeeriumi majandusprognoosist, mis ennustab järgmiseks aastaks mõnusat 2,7-protsendilist majanduskasvu. Tõsi Eesti Pank on tagasihoidlikum, ennustades kasvuks 1,4 protsenti.
Käesoleva aasta kolmanda kvartali jahedaid tulemusi vaadates nagu ei usukski, et ühel päeval võib kevadine soojus jälle saabuda. Majandus on tsükliline, aga hästi ei osata prognoosida tippe ega põhju.
Eesti järgmise aasta eelarve lähtub parimast teooriast, et kuni majandus kahaneb nagu praegu, on mõistlik teha eelarve defitsiidis ehk võtta eelarve tasakaalustamiseks laenu ja investeerida. Sama mõju majanduskasvule on Euroopa Liidu raha kasutuselevõtul ja välisinvesteeringute riiki meelitamisel. Andres Suti arvutuste kohaselt oleme riigi investeeringutega (5,7 protsenti SKP-st) Euroopas esirinnas.
Siiski ei ole 2,9-protsendiline ehk 1,7 miljardi euro suurune puudujääk pikas perspektiivis jätkusuutlik, väikese riigina jõuame märkamatult, aga kiiresti ennast lõhki laenata. Meie SKP on üksnes 40 miljardit eurot. Eesti on olnud majanduslikult edukas, möödunud rahvakogutulult inimese kohta Portugalist ja Kreekast, hingab kuklasse Itaaliale, Hispaaniale ja Jaapanile. Kreeka proovis ennast sajandi algul rikkaks laenata, aga riigi elujärg kukkus kivina. Võrreldes Eesti ja Kreeka diametraalselt erinevat eelarvepoliitikat, on edu toonud võlakoormuse madal tase, mis on range eelarvepoliitika vili.
Majandusajalugu on mitmeid kordi näidanud, et peale sõja lõppu saabub uus ülesehitushoog ja majanduse õitsele puhkemine. Eesti riigi, rahva, majanduse ja julgeoleku jaoks ei ole võimalik üle hinnata sõja lõppemist Ukraina võiduga. Riigieelarve panustab kaitsekuludele 3,21 protsenti SKP-st ehk 1,3 miljardit. Me tugevdame enda kaitsevõimet, tihendame koostööd liitlastega, anname varjupaika sõjapõgenikele, toetame Ukrainat ise ja veame eest riikide koostööd Ukraina toetamisel.
Euroopa Komisjoni hinnangul on Eesti kuue Euroopa Liidu riigi hulgas, mille eelarvepoliitika on nii-öelda järje peal, ma täpsustaks, et see on kontrolli all ja saab korda. Suviste maksumuudatuste ja kulukärbete abil suutsime murda eelarvedefitsiidi süveneva joone. Olgugi, et eelarve on defitsiidis, kasvavad tulud rohkem (7,7 protsenti ehk 1,2 miljardi euro võrra) kui kulud (4,9 protsenti ehk 800 miljoni euro võrra).
Riigile on väga tähtis, et rahandus oleks korras ja eelarvenäitajad mahuksid EL-i kokkulepitud või üldiselt tunnustatud piiridesse, sest reitinguagentuurid hindavad suutlikkust eelarvega toime tulla riigireitingute andmisel.
Põhimõtteliselt ei ole ühegi teise majandusüksuse reiting kõrgem riigireitingust, aga kõrgem reiting tähendab madalamat riski ehk intressikulu. Sestap ei ole korras riigirahandus sugugi mitte edevuse asi, vaid konkreetselt kokku hoitud eurod, mis jaotuvad kõigile riigi majandusüksustele. Eesti Panga andmetel on Eesti koguvälisvõlg 32 miljardit eurot, mis tähendab, et juba õige väikese protsendipunkti mõju on miljonites eurodes.
Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime kujundamisel on asju, mida riik ei saa teha ja mida ta saab ning peab tegema. Eesti ettevõtluse konkurentsivõimet on viimastel aastatel enim laastanud 1000 kilomeetri kaugusel puhkenud sõda, mis lõikas läbi tarneahelaid. Sõjale eelnesid Venemaa manipulatsioonid energiahindadega ning neist tõukunud inflatsioon. Lisaks vähene nõudlus olulistel turgudel, Soome, Rootsi, Saksamaa ning inflatsiooni tõttu kasvanud sisendhinnad. Väike ja õhuke riik ei suuda ettevõtteid välismõjude eest kaitsta.
Maksudest
Riik saab pidada silmas, et maksukoormus ei kasvaks üle senise taseme. Eesti maksukoormus on olnud 33 protsendi juures aastaid ja jääb järgmisel aastal 34 protsendi piiridesse, sealjuures sisaldab see üheprotsendilist kaitsekulude kasvu. Me oleme maksukoormuse järgi Euroopa Liidu viimases veerandis. Meile heaolutasemega eeskujuks olevates Põhjamaades on maksukoormus üle 40 protsendi.
Teine oluline aspekt on maksusüsteem ehk kuidas ja milliseid makse kogutakse. Juba kümme aastat on Eesti maksusüsteem valitud maailma parimaks majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) 38 liikmesriigi hulgas, mille sekka kuuluvad tõesti majandusarengu mõttes maailma juhtivad lääneriigid.
Eestis kehtiv ettevõtete tulumaksu arvestusmeetod, mis jätab tulumaksu ettevõttesse kuni dividendidena väljavõtmiseni, on ettevõtetesse võib olla liiga palju nn laiska kapitali jätnud, kuid teiselt poolt muutnud need avatud majanduse heitlikele oludele vastupidavaks. Võrreldes teiste riikidega on Eesti maksutase ja maksusüsteem valitsuse teadlikult ja visalt kujundatud konkurentsieelis Eesti ettevõtetele.
Ettevõtluse arengut ja aina targemaks muutumist toetab muidugi ka ühe protsendi suurune eraldis SKP-st teadus- ja arendustegevusele.
Eesti hariduskulud SKP-st on üle kuue protsendi, mis on EL-i riikide võrdluses teine tulemus ja kinnitab, kui tähtsaks Eesti valitsus haridust peab. Paraku tähendab see ka, et õpetajate palgaraha tuleb leida haridusele ja teadusele juba eraldatud miljardi seest.
Eesti eelarvekulud protsendina SKP-st on võrreldes teiste EL-i riikide keskmisega Euroopa tipus peale hariduse veel riigikaitses ja kultuuris. Nende valdkondade eelarvet teiste arvel suurendada on väga keeruline. Eesti eelarvekulud on võrreldes teistega kõige madalamad valitsusele, tervishoiule ja sotsiaalhoolekandele, sealjuures on sotsiaalhoolekandekulude sees kulud lastele ja peredele Euroopas kuuendal kohal. Eesti hoolitseb oma laste ja perede eest hästi. Eakate ja haigete eest hoolitsemise kulud on võrreldes teiste riikidega väga napid.
Riigina püüdleme Põhjamaade heaolutaseme poole ning viimastel aastatel oleme katnud püsikulusid laenuga. Eesti seisab teelahkmel, sest otsustamist vajab, kas me liigume Põhjamaade heaolutaseme poole ja kogume selleks rohkem maksuraha või jääme angloameerika mõttelaadi juurde, mille puhul on madalam maksutase ja üksikisikute suurem vastutus oma toimetuleku ja heaolu eest. Riigi tagatud sotsiaalkaitse ja maksude tase on alati eelarvevaidluste taustal. Maksude kehtestamine on alati ebapopulaarne, seetõttu ei luba põhiseadus maksuküsimusi ka rahvahääletusele panna.
Umbes kümne aasta pärast ootab ees EL-i toetuste lõppemine, kuna oma rahvakogutulult jõuame EL-i jõukamasse poolde ja muutume euroraha saajatest maksjateks. Eesti on jõukuselt maailma pea 200 riigi hulgas esimese 40 piirimail, esimeses viiendikus. Järgmistel aastatel saavad valmis viimased tee-ehituse objektid EL-i raha eest, edaspidi peame ise koguma (mootorsõiduki)maksu, et teid hooldada ja ehitada.
Riigieelarve kriitiline küsimus on, kas kulud saadakse kontrolli alla, kuid selle eesmärgi suunas liikumisel pole valitsus esialgu kuigi edukas olnud. Poole aastaga on liiga vara tulemusi nõuda, valitsus asus ametisse aprillis ja eelarve anti üle septembris. Valitsus on teada andnud, et valmistab ette sahtlite suurpuhastust ehk nullbaasilist eelarvet ja eelarverevisjoni.
Tihti küsitakse, mis tähendavad nullbaasiline eelarve ja eelarverevisjon. Erasektori inimesed üldiselt ei saa aru, mis on baaseelarve, aga riigis tasandil räägitakse baasist sageli ning see tähendab kõige üldisemalt kunagi üksusele püsikuludeks eraldatud raha, mis ongi nagu selle üksuse “väljateenitud pension”.
Baaseelarve pitserit kannab ka rahandusministeeriumi kodulehel väljas oleva 2024. aasta eelarve juhtimislaud, soovitan tutvuda, lihtne ja ülevaatlik, sisaldab sahtlit “uue meetmed” ehk raha, mida on antud baaseelarvele lisaks.
Nullbaasline eelarve tähendab selle nn baaseelarve nullini pulkadeks lahti harutamist ja kaalumist, kas teenused on disainitud kõige kuluefektiivsemal moel. Eelarverevisjoni all peetakse silmas teenuste ülevaatamist selle pilguga, et kuigi kuluefektiivselt korraldatud, võib-olla on lihtsalt aeg ja olukord muutunud nii, et riik ei peakski neid teenuseid üldse enam osutama.
Kokkuvõttes jään valitsuse esitatud 2024. aasta eelarvega rahule – majandust turgutatakse, tasakaalu suunda on pöördutud, eelarvereegleid täidetakse, ettevõtete rahanduslikke konkurentsieeliseid hoitakse. Rahandusminister Mart Võrklaevast usun, et kui seekord libisesidki tal mõned ülearused kulud sõrmede vahelt läbi, siis järgmisel aastal on need kõik tal sabapidi peos.