Toomas Kivimägi: obstruktsiooni hapud viljad

Arvamus
|
07.12.2023

On kummaline kuulata opositsiooni järjekordset pahameelt, ettekäändeks seekord asjaolu, et valitsus sidus 2024. aasta riigieelarve ja sellega seotud eelnõude vastuvõtmise usaldusküsimusega. Kes tegi? Ise tegite, kirjutab riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi.

Esitades kolmeteistkümnele seaduseelnõule kokku 2700 muudatusettepanekut, andis EKRE (taas) selge sõnumi, mis on nende plaan: täiemahuline obstruktsioon ja parlamendi tasalülitamine. Võttes iga muudatusettepaneku hääletamise eel vaheaja 10 minutit (värskelt taas kinnitust saanud praktika), tähendaks see parlamendile 540 töötundi ehk kuus kuud (t)ööseisakut ja ühe inimese «pantvangis» olemist. Just nimelt ühe, sest muudatusettepaneku hääletamisele panemiseks ja vaheaja võtmiseks enne hääletust piisab kas fraktsiooni esimehe või aseesimehe kohalolekust. Rohkem polegi vaja, et parlament «oma kontrolli alla võtta» ja kahjustada põhiseaduslikku korda määral, mis ohustab riiklust. Kas see on põhiseaduspärane? Kindlasti mitte.

Kas valitsuse otsus siduda 2024. aasta riigieelarve ja sellega seotud eelnõude vastuvõtmine usaldusküsimusega on põhiseaduspärane? Loomulikult on, sest just põhiseadusest (§ 98) see tulenebki. Ühtegi muud valikut opositsioon lauale ei jätnud, ühtegi teist võimalust kaitsta põhiseaduslikku korda polnud.

Riigikohuski on väga selgelt öelnud: «Obstruktsiooni abil ei või … halvata riigikogu tööd sellisel määral, et seadusandja osutub võimetuks täitma oma põhiseaduslikke ülesandeid. See oleks parlamendivähemuse õiguste kuritarvitamine… Riigikogu pikaajaline töövõimetus võib halvata põhiseadusliku korra toimimise» (kohtuotsus 22. juunist 2023). Mida oligi tarvis tõestada! Sellest, et 2700 muudatusettepaneku esitamine on probleem ka opositsiooni jaoks, said kohe aru nii Isamaa kui ka Keskerakond, mõistes, et sellise valli ületamiseks ei jäetudki valitsusele ühtegi muud võimalust kui usaldusküsimusega sidumine.

Olen sügavalt hämmingus, lugedes mõne riigiõiguse eksperdi seisukohti, näiteks: «kui eelnõu seotakse valitsuse poolt usaldusküsimusega, siis kahtlemata on see võimalus (loe: tegeleda seaduste vastuvõtmisega) riigikogult praktiliselt võetud», või väiteid opositsiooni tasalülitamisest või valitsuse poolt parlamendi töö ülevõtmisest. Tegelikkus on risti vastupidine. Eelnõu vastuvõtmise sidumisel usaldusküsimusega on selle menetlemine riigikogus suuresti sama, mis tavapärasel teisel lugemisel: kõik riigikogu liikmed saavad esitada kaks küsimust, kõik saadikud saavad võtta sõna (5+3 minutit nagu ikka). Lisaks on õigus võtta sõna fraktsioonide ja komisjonide esindajatel. Ja vaatamata usaldusküsimusega sidumisele on komisjonidki neid eelnõusid menetlenud, kuulanud ära huvitatud osapooled, muudatusettepanekute esitajad, enamasti ka hääletanud.

Mis on erisused? Ettekande teeb minister, mitte juhtivkomisjoni esindaja, kuna komisjoni ülesanded läksid üle vabariigi valitsusele. See võiks opositsioonile meelepärasemgi olla, sest seni on nende ootus olnud pigem ministrit kui komisjoni esindajat küsitleda. Muudatusettepanekuid (arusaadavalt) ei hääletata. Ja üle peab kordama elementaarsemast elementaarsema: ka usaldusküsimusega sidumise korral võtab seaduse vastu parlament (mitte valitus), toimub hääletus ja hääleõigus on vaid riigikogu liikmetel.

Debatist. Usaldusküsimusega sidumise ettekäändel, ent obstruktsiooni eesmärgil, kasutab opositsioon riigikogu kõnetooli 4–5 korda aktiivsemalt kui tavapäraselt, ehk aega kõnedekski sama palju rohkem. Kui see ei ole debatt (mida ta paraku liiga tihti ei ole), siis peaks vaatama peeglisse need, kes, miks ja millest neid kõnesid peavad.

Kas valitsus tahab eelnõusid usaldusküsimusega siduda? Loomulikult mitte. Oponendid unustavad ära asjaolu, et kui usaldusküsimusega seotud eelnõu ei leia riigikogu enamuse (mõnel puhul lausa 51 saadiku) toetust, astub valitsus tagasi. Rääkimata täiendavast töökoormusest valitsusele ja seda ümbritsevast meediakärast. Aga kui obstruktsioon ohustab Eesti põhiseaduslikku korda, siis oleks vabariigi valitsusel täiesti vastutustundetu karta nende eelnõude vastuvõtmise sidumist usaldusküsimusega. Seda enam, kui ühtegi muud võimalust obstruktsiooni ületamiseks ei ole.

Kas vabariigi president peaks muretsema, et usaldusküsimusega sidumine saab normiks. Ei, sellist plaani pole. Ei välista mõnda tulevikus, ent otsime teisi lahendusi obstruktsiooni ületamiseks, mis seekord ajapuudusel ja nende lahendite põhiseaduspärasuse hindamise vajalikkuse tõttu (sealhulgas suure tõenäosusega ka riigikohtus) on aeganõudvamad.

Lõpetuseks: koalitsioonile on nii opositsioon kui aeg-ajalt ka ajakirjandus ette heitnud seda, et me pole kompromissi otsinud. Küsin, kas neil etteheidetel on veidigi alust, kui EKRE eeltingimus laua taha istumiseks on erakorralised valimised ja ei midagi vähemat ning Isamaa lennuka esimehe Urmas Reinsalu värskeim (samas korduv) sõnum kohtumise järel vabariigi presidendiga: «lähtepunkt (vastasseisu lahendamiseks) on peaministri tagasiastumine». Tühistame valimised, tühistame peaministri. Ja pange tähele – see on alles eeltingimus.

Kui variseb kokku unistus erakorralistest valimistest, siis on ehk põhjust ja lootust taas laua taha istuda ja kompromissi otsida. Valitsuskoalitsioon on selleks valmis. Pall on opositsiooni käes.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt