Ohvrile võivad pähe keerlema jääda mõtted, mida tahaks kurjategijale öelda, või tunded, mida talle väljendada. Kriminaalmenetluses ei teki selleks võimalustki.
Euroopas tähistati eelmisel nädalal taastava õiguse nädalat (ingl Restorative Justice Week), Eestis lausa taastava õiguse kuud. Kas taastava õiguse juurdumine ühiskonnas loob muu hulgas ohvrile võimaluse kahju tekitajalt hinge jäänud küsimusi küsida?
Kriminaalmenetluse kuiv ja range olemus võib küll leida süüdlase ja jõuda edaspidi kohtuotsuseni, mis – harva küll – ohvritele õiglanegi tundub, kuid enamasti ei paku ka karm ja õiglane karistus vastuseid asjaosaliste kõlbelistele ja isiklikele, kindlas riikliku sunni ja kontrolli korras läbitud protsessis käsitlemata küsimustele. Nii jääb osa tekitatud kahju käsitlemata ja korvamata, endine olukord taastamata isegi neil haruldasil juhtumeil, kui see vast võimalik olekski.
Kindlasti olete kuulnud – ja loodetavasti mitte ise kogenud – (murd)varguse ohvrite kurtmist selle vastiku tunde üle, mida tekitab võõra käik väga isiklikku ruumi, aimatav puudutus isiklikel asjadel, laste fotodel… See on sageli palju suurem probleem kui kuriteo varaline ja seega mõõdetav kahju.
Mida see viimasel ajal ka meie õigusruumis koha leidnud taastav õigus tegelikult tähendab? Mida me õigupoolest taastame?
Kas siinkohal on kohasem rääkida pigem õiglusest? No aga mis ikkagi on õiglus? Tunne? Pigem. Kuidas korraldada kannatada saanud inimese tundeid kuidagi „ametlikult“, mingi kehtestatud korra kohaselt? Kas tänane mõiste annab selle tegelikku sisu edasi?
Kuriteo kahju ei ole ainult materiaalne või füüsiline
Väikeses Eestiski satub iga päev keegi kuriteo, õige tihti just varguse või vägivalla ohvriks. Meil on olemas asutused, kes nende juhtumitega tegelevad: politsei, prokuratuur, kohus aga ka ohvriabi, kohalik omavalitsus ja terapeudid. Kes on kunagi ohvriks langenud, teab seda tunnet, kuidas ametlikult lõppenud juhtumi järel jäävad alles küsimused. Mõtteisse ehk – hinge, nagu tavatsetakse öelda.
Taastava õiguse üks juhtmõte on, et sellistele küsimustele saab vastata eelkõige inimene, kes kahju tekitas. Peale küsimuste võivad pähe keerlema jääda mõtted, mida tahaks kurjategijale öelda, või tunded, mida talle väljendada. Kriminaalmenetluses ei teki selleks võimalustki.
Kui paljudel juhtudel see aga midagi head kaasa toob? Püsivalt kuritegelikku elu elava või narkosõltlasest pahategija poolt toob see tõenäoliselt kaasa mõne asja halvemaks tegeva solvangu või sama solvava ükskõiksuse. Vähemalt. Nii et ega selline küsimuste esitamise ja mõtete avaldamise võimalus ole universaalne.
Siiski on tänapäevased asjatundjad seda meelt, et üks viis leida vastuseid oma küsimustele on osaleda taastaval õigusel põhinevas protsessis. Taastava õigusega tähistatakse protsesse, tehnikaid ning ka üldist mõtteviisi, kus konflikti või kuriteoga tekkinud kahju heastamise viisi, aja ja koha määravad asjaosalised ise, selle asemel et karistuse või reaktsiooni otsustab riik, jõuavad protsessis kõige sobivama lahenduseni kannatada saanu ja kannatuste põhjustaja. Mõistagi takerduvad sellised protsessid eelkõige sellesse, et kahju ei ole ainult materiaalne ja/või füüsiline, vaid ka hingeline, tihti kõike korraga.
Sõelale jääb taastava õiguse eesmärk luua konflikti või kahjuga seotud inimestele võimalus leida juhtunule lahendus ise. Taastava õiguse protsessis on oluline, et ohver ja kurjategija saavad kirjeldada oma suhtumist, väljendada oma tundeid, kirjeldada juhtunu mõju, osaleda lahenduse otsimisel ja heal juhul leidmisel.
Kuriteoohvrite seas tehtud uuringud on näidanud, et sageli on taastava õiguse kasutamine nende jaoks tervendavam kui traditsioonilised õigusprotsessid; see võimaldab isiklikumat ja otsesemat suhtlemist kurjategijaga, mis võib aidata kaasa emotsionaalsele taastumisele.
Kogukonna kaasamine heastamise protsessi on vajalik
Õigusrikkujate puhul on välja toodud, et taastava õiguse võtete kasutamine soodustab õigusrikkujal oma tegude mõistmist. Kõik see kõlab üksjagu lihtsameelselt, eks?
Aga… Üks levinumaid eksiarvamusi on, et taastav õigus on n-ö pehme lähenemine, mis jätab õigusrikkuja karistuseta. Esiteks ei tähenda taastava õiguse protsessis osalemine karistusest vabanemist, vaid see võib toimuda kriminaalmenetluse kõrval. Lisaks võib ohvriga kohtumine ja päriselt oma teo eest vastutuse võtmine olla õigusrikkujale emotsionaalselt raskem kui vaid karistuse kandmine. See võib olla oluline samm rehabilitatsiooniprotsessis, edendades vastutustunnet ja julgustades isiklikku arengut.
Lisaks on taastava õiguse protsessides osalenud õigusrikkujad nentinud, et nad said oma tegude tagajärgedest aru alles siis, kui seda otse ohvrilt kuulsid. Oma tegude tagajärgede lähem tajumine võib olla motivaator soovitud muutuste ehk seaduskuuleka käitumise saavutamiseks. Sellist võimalust kui teatavat ennetusvõtet peab toetama.
Praktika näitab, et kogukonna kaasamine heastamise protsessi on vajalik. Kui konkreetse õigusrikkumise põhjuste ja tagajärgede üle arutleb rohkem kogukonnaliikmeid, aitab taastav õigus pikemas perspektiivis kogukonda turvalisemaks muuta.
Õigusvaldkonna praktikuile on tähtis küsimus, milline on taastava õiguse mõju rakendamine kehtivale õigussüsteemile. Nagu öeldud, ei ole taastava õiguse võtted universaalsed ega ka mitte ammendavad, ei saagi olla. Kindlasti ei ole see paljudel juhtudel üldse mõistlikult rakendatav. Taastava õiguse rakendamiseks aga võib olla abi sellest, kui rakendada taastava õiguse elemente traditsioonilistes protsessides.
Nagu näha, seisneb eesti keeles käibele võetud sõnapaari „taastav õigus“ sisu siiski ennekõike õiglustunde, mitte õiguse taastamises, soovitavalt õiguse eest seisvate õiguskaitseasutuste formaalsemate protsesside toel. Taastaval õigusel põhinev lähenemine püüab traditsiooniliste menetluste kõrval pakkuda asjaosalistele võimalust leida hingerahu ning liikuda eluga tervemalt edasi.
Seetõttu kutsun valdkonna eksperte üles arutlema, ehk on mõistlik leida selle sõnapaari kõrvale eesti keelele omasem sõnastus, selline, mis annab õiglustunde taastamise mõtteviisi ja eesmärki täpsemini ning arusaadavamalt edasi.