Viimaste nädalate meediakajastus põhiseaduse muutmise käigust räägib “suurest segadusest”, mis ses asjas valitsevat. Segadust on tegelikult üllatavalt vähe ja jääb järjest vähemaks. Asi on hoopis liikunud nii suurema selguse kui suurema üksmeele poole riigikogu erakondade vahel, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross.
Mäletatavasti algas põhiseaduse kohalike omavalitsuste volikogude valimisõigust sätestava paragrahvi 156 muutmise debatt pärast Venemaa suuragressiooni algust veebruaris 2022. Enamik Eesti inimesi tajub nüüd agressorriikide kodanike võimalust osaleda valimistel Eestis ja otseselt mõjutada poliitilisi protsesse nii ohuna kui ebaõiglusena. Võib vaielda, kas ja kuivõrd Vene kodanike hääl mõne Eesti vallavolikogu koosseisu kujundamisel on tegelikult julgeolekuoht. Raske on vaielda aga tõdemuse üle, et see hääleõigus murendab Eesti kodanike usku meie demokraatiasse ja õigusriiki üldse.
Riigikogu ja selles esindatud erakonnad on kolmeaastase debati vältel jõudmas lihtsale järeldusele. Eesti valimistel peaksid osalema Eesti kodanikud. Punkt.
Teadupärast anti 1992. aasta põhiseadusega kohalikel valimistel hääleõigus kõigile alalistele elanikele sõltumata kodakondsusest. See oli teatav kompromiss olukorras, kus 500 000 Eestis elavat inimest Eesti või üldse mingit kodakondsust ei omanud ja riigikogu valimistest niikuinii kõrvale jäid.
ärast 24. veebruari 2022 teravdus arusaam, et Vene kodanike osalemine valimistel, vähemalt ajal kui nende kodakondsusriik peab illegaalset agressioonisõda, ei ole vastuvõetav. Teatava üllatusena isegi 1992. aasta põhiseaduse autoritele jõudsid põhiseaduslikkuse järelevalve eest vastutajad järeldusele, et põhiseadusega ka vaikimisi antud poliitilist õigust ei saa seadusega ajutiselt piirata ega peatada. Teisisõnu, Vene või Valgevene kodanike hääleõigust saab peatada üksnes põhiseadust muutes.
Algasid arutelud küsimuse üle, kas ja kuidas põhiseadust muuta ja millisele muutusele oleks võimalik leida piisavavalt lai toetus.
Küsimus pole selles, kes ei vali, vaid kes valib
Esialgsetes aruteludes lähenesime probleemile n-ö negatiivses võtmes. Proovisime vastata küsimusele, kuidas põhiseadusmuudatusega agressorriikide kodanikelt hääleõigust ära võtta. Kas kehtestada printsiip, et agressioonisõda pidavate riikide kodanikud ei saa valida? Arusaadavalt tekitaks see tohutu hulga tõlgendusvõimalusi ja tõepoolest, pigem lisaks segadust, kui teeks asjad selgemaks. Kas nimetada need riigid, kelle kodanikud valida ei saa? Aga mis juhtub, kui mõni kolmas riik alustab järgmisel aastal agressiooni?
Nii jõuti positiivse lähenemise juurde, ehk leiti, et põhiseadus peaks ütlema mitte seda, kes valida ei saa, vaid kes saavad. Esialgu tundus enamikule riigikogus, et vähemalt Euroopa Liidu ja NATO kodanikud peaksid volikogude valimistel valimisõiguse säilitama.
Mõneti ootamatult kerkis ka nn hallide passide ehk kodakondsuseta isikute küsimus. Eestis on praegu küll kümme korda vähem kodakondsuseta isikuid, kui oli põhiseaduse vastuvõtmise ajal, ent tegemist on siiski märkimisväärse grupiga. Pealegi ei laiene kodakondsuseta isikule, kellel pole mingeid kohustusi ühegi teise riigi ees, agressorriikidest rääkimata, loogika, et agressorriigi kodanikud ei tohiks Eestis valida.
Kehtiv põhiseadus annab neile valimisõiguse, mis pidi põhiseaduse loojate lootuses neid rohkem Eestiga siduma ja tagama kohalikul tasandil suurema elanikkonna esindatuse. Viimased küsitlused näitavad, et lõimumise koha pealt kohalikel valimistel valida saamine olulist rolli ei mängi. Kindlasti ei tõuka see kedagi Eesti kodakondust taotlema, kui siis on lisaargument seda mitte teha. Samas on põhiseadusega antud õigus miski, mida õigusriigis kaalukate argumentideta üleöö piirata ei saa.
Nõnda esitas umbes 60 riigikogu liiget põhiseaduse muudatuse eelnõu, mis nägi ette kohalike valimiste hääleõiguse Eesti, Euroopa Liidu ja NATO kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. See arvestas ehk liiga poliittehnoloogiliselt riigikogu matemaatikat, kus oli selge et Keskerakond ja sotsid kahepeale suudaks muudatuse kiirkorras vastuvõtmise blokeerida. Ettepaneku andsime sisse lootuses, et kodakondsuseta isikute suhtes õnnestub seaduse teise ja kolmanda lugemise eel kokku leppida nn päikeseloojangu klausel.
See tähendab, et kodakondsuseta isikud saaksid valida saabuvatel valimistel, aga mitte neile järgnevatel. Sellega on kaitstud õiguskindluse põhimõte – olulist õigust piiravat seadust ei tohiks vastu võtta ootamatult. Viieaastane eelhoiatus on piisav aeg, et soovijad leiaksid lisamotivatsiooni Eesti kodakondsuse taotlemiseks ja mittesoovijad jõuaksid teadvustada, et mittekodanikud Eestis enam ei vali.
Suur päev saabub 27. märtsil
Nüüdseks on nelja riigikogu erakonna vahel üheselt selgeks räägitud, et toetame lihtsat printsiipi. Kohalikel valimistel valivad Eesti kodanikud. Riikide eri kategooriatesse jagamine, agressorriigi defineerimise jätmine valimiskomisjonile või iga valimise eel põhiseaduse rakendusseaduse muutmine tõepoolest muudaks asja keerulisemaks.
Neli riigikogu erakonda on valmis ka toetama päikeseloojangu klauslit kodakondsuseta isikutele. Keskerakonnale võib avaldada põhimõttekindluse eest tunnustust, nemad on vääramatult olnud agressorriikide kodanikelt valimisõiguse võtmise vastu. Eks sotsid seletavad ise, mille poolt või vastu nad on, aga teoreetiliselt võib juhtuda, et sotside häältega jäetakse Vene kodanikud Eestis valima.
Igatahes. Kui 27. märtsil hääletab vähemalt 68 riigikogu liiget praegu menetluses oleva ja enamiku heaks kiidetud teksti poolt (ja kõik sotsid ei hääleta Keskerakonnaga koos kiirkorras menetluse vastu), hakkavad Eestis kohalikel valimistel edaspidi valima vaid Eesti kodanikud (ja Euroopa Liidu aluslepingust tulenevalt Euroopa Liidu kodanikud). Kodakondsuseta isikud saavad valida selle aasta valimistel ja edaspidi mitte.
Põhiseaduse uus paragrahv 156 lõige 2 kõlaks siis alates 2026. aastast (mil kaovad tekstist “kodakondsuseta isikud”) nii:
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad Eesti kodanikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad.