Sotsiaalmeedias levib üha jõulisemalt arvamus, et tuuleparkides tekkiv infraheli on inimesele kahjulik. Füüsikaõpetaja Jüri-Mikk Udam on väga hästi selgitanud infraheli olemust. Infraheli tekib nii meremühas kui metsakohinas, aga ka liikluses ja seda tekitavad isegi meie igapäevased kodumasinad. Arstina kinnitan, et kaasaegne teaduslik konsensus tuulikute infraheli kahjulikuks ei pea, kirjutab riigikogu liige ja perearst Karmen Joller.
Alustuseks mõtleme, mida tähendab sõna “kahjulik”. See on miski, mis viib meie keha tasakaalust välja ja põhjustab kas ajutist või püsivat muutust meie organismis. See võib olla näiteks liiga suur koogitükk või hoopis suitsetatud sigaret. Teatud määrani tuleb meie keha toime nii koogitüki kui sigaretiga, kuid kui neid pidevalt tarbime, võib tulemuseks olla rasvumus või kopsuvähk või mõni muu haigus. Seega, kui uurime infraheli kahjulikkust, ei peaks meid muretsema panema miski, mis põhjustab ajutisi kõrvalekaldeid, millega meie keha kenasti toime tuleb. Infraheli tajume näiteks vibratsioonina rokk-kontserdil bassikõlari läheduses ja pärast seda võib enesetunne lühikest aega tõepoolest kehv olla. Mure tekib aga siis, kui kahjustus on püsiv ja tekib haigus.
Kõige enam on infraheliga seostatud kahte “haigust”: tuulegeneraatorisündroom (ingl k. wind turbine syndrome) ja vibroakustiline haigus (ingl.k vibroacoustic disease, VAD). Tuulegeneraatorisündroomi puhul kurdavad inimesed peavalusid, unehäireid, meeleolu alanemist, ärevil olekut, mõned kurdavad tugevnenud südametukseid (palpitatsioone), iiveldust, vilinat kõrvades, pearinglust. Olgu öeldud, et neil sümptomitel ei ole leitud mingit seost ei tuulikute ega nende tekitatud infraheliga, samas on täheldatud, et sümptomeid kurdetakse sagedamini siis, kui nn tuulegeneraatorisündroomist avalikkuses rohkem rääkima hakatakse. Tegemist on nn notseeboefektiga, kus inimesel tekivad haigussümptomid olukorras, kus ta kardab, et miski teda kahjustab (vastupidine platseeboefektiga, mil inimesel lastakse arvata, et miski teda ravib). Kõik sümptomid on mittespetsiifilised, st need võivad esineda koos ükskõik, millise haigusega – või ka täiesti tervel inimesel, kui ta on millestki häiritud.
Nn vibroakustiline haigus pole samuti arstiteadlaste kinnitust leidnud. Üks mõjukamaid VADi uurijaid on olnud teadlasterühm Portugalis, kellest tuntuim on Mariana Alves-Pereira. Sama teadlasterühma kohta on maailma erinevatel faktikontrolli lehtedel nende teooriaid ümber lükatud juba enam kui 10 aastat – ka Eesti Päevaleht on hiljuti Pereira tegemiste kohta kvaliteetse faktikontrolli teinud. Selle teadlasterühma töö on kahjuks pseudoteadus – tegemist on kaheldava kvaliteediga ja kahtlasi võtteid kasutavate teadustöödega, mille põhjal ei ole võimalik järeldusi teha. Lisaks pole ükski muu teadlasterühm samu tulemusi saanud, kuigi teadustöid tuulikute tervisemõjude kohta on tehtud palju. Ka meie põhjanaabrid soomlased on 2020. aastal välja andnud põhjaliku analüüsi, kus 1351 inimest andsid hinnangu oma enesetundele ning tuulikute infrahelil kahjustavat mõju inimestele ei leitud.
Tuulikuvastastes kogukondades levib ka argument, et Eestis pole uuringuid tehtud. Täiendavate uuringute vajadus Eestis on küsitav, sest olemasolevad paljudes riikides tehtud rahvusvahelised uuringud annavad piisava teadusliku aluse: meil ei ole alust arvata, et tuulikute füüsika on Eestis teistsugune kui Soomes või Taanis. Samamoodi ei ole meil alust arvata, et Eesti inimeste organism on määratult teistsuguse füsioloogiaga kui ülejäänud eurooplastel.
Miks on tuulikute infraheli kahjulikkuse teema alles nüüd tõstatatud, kuigi Eestis on tuuleparkide ajalugu juba pikk? Tuulikuvastastes kogukondades on kahtlemata neid, kes siiralt muretsevad Eestimaa inimeste tervise pärast. Kahjuks näen, et neid siiraid inimesi kasutatakse ära poliitilistel eesmärkidel. Ees on kohalike omavalitsuste valimised ning EKRE tuulikud oma valimisvankri ette rakendanud. Seejuures ei tasu unustada, et vaid loetud aastad tagasi olid nad tuulikutest täiesti vastupidisel arvamusel, kuigi pseudoteaduslikud väited tuulikute infraheli kahjulikust mõjust on levinud juba aastakümneid.
Ühegi kogukonna arvamusest ei tohi demokraatlikus riigis üle sõita. Aga enne, kui kogukonnad otsuseid teevad, tasub mõelda ka alternatiividele, sh tervise seisukohalt. Kas põlevkivist toodetud elekter on Eesti inimestele tervislikum? Kumb on energiataristu kaitse seisukohast turvalisem, kas Narva elektrijaam või üle Eesti hajutatud tuulepargid, mis tagavad energiakindluse samale kogukonnale?
Tänapäeval on eluliselt oluline õppida eristama arvamusi teadmistest. Mõnigi kord muudetakse väärinfot levitades diskussioon nii keeruliseks, et infovoos orienteerumiseks on vaja pikaajalisi õpinguid ja kogemusi, mistõttu saabki jääda toetuma vaid vastava ala teadlaste ja ekspertide usaldusväärsusele. Pange tähele, millise haridusega on arstiteaduslikke väiteid esitav inimene. Ärge unustage, et arstiteadlased üle maailma on rääkinud: tuulepargid ei ohusta nende läheduses elavate inimeste tervist.