President Trump on kehtestanud Hiinale, Mehhikole ja Kanadale importtollid ning lubab sama ka Euroopa Liidule. Tegemist on ülimalt küsitava väärtusega käiguga. Ükskõik, millisest nurgast vaadata, ka USA jaoks, kirjutab riigikogu liige Maris Lauri.
Mis on tegelikult importtollide (Trumpi sõnakasutuses tariifid) kehtestamise põhjused ja eesmärgid, jääb esmapilgul segaseks. Väidetavale põhivaenlasele – Hiinale – rakendatakse 10% tariifi, kuid USAga väga tihedalt seotud liitlasele Kanadale 25% (taustal on muidugi Gröönimaa ja Kanada hõivamise soov). Seega ei ole asi Hiinas ja võitluses väidetava põhivaenlasega. Parimate ja pikaaegsete liitlaste agressiivne ründamine rõõmustab üksnes vastaseid ja vaenlasi. Kanadalaste esmased reaktsioonid osutavad, et nende solvumine ja pahameel on väga-väga suur.
Kuna Trumpi enda sõlmitud Põhja-Ameerika vabakaubanduslepe tariifide kehtestamise ja tõenäoliselt läheneva tariifisõja tõttu sisuliselt lakkab eksisteerimast, siis muutub küsitavaks ka presidendi ja laiemalt USA usaldusväärsus üldse igasuguste lepete sõlmimisel. Sellel võivad olla palju laiemad tagajärjed. Kas USAga üldse saab püsivaid leppeid sõlmida? Kas tasub teha ärialaseid leppeid USA ettevõtetega, kui riskid nende murdmiseks või efektiivseks toimimiseks on suured, ning kui võim on antud oligarhidele?
Nii hinnalangetus ei käi
Tollide kehtestamine impordile toob pea eranditult kaasa hinnatõusu, mistõttu ei saa realiseeruda Trumpi lubadus, et ta toob hinnad alla. Hinnatõusu ulatus sõltub väga mitmetest asjaoludest, eelkõige sellest, mis kaubaga on tegemist, kuivõrd kaubeldav see on ning tootmisega seotud aspektidest.
Importtollid töötavad kehtestaja riigi vaates juhul, kui sisse toodav kaup on eksportriigi jaoks olulise osakaaluga ekspordis ja mujale pole kaupa võimalik müüa. Isegi Hiina subsideeritud kaupadele tollide kehtestamine töötab vaid siis, kui sama teevad Euroopa Liit ja teised suuremad ostjad. Kuigi USA on Kanada jaoks väga oluline sihtturg, suudab Kanada oma kaupu müüa ka mujal maailmas. Lisaks saab Kanada omapoolsete tariifide või ekspordikeeluga teha USAs elu ühes või teises aspektis oluliselt keerulisemaks.
Import on võimalik põhjusel, et imporditav kaup on konkurentsivõimeline, kas seetõttu, et sihtriigis kaupa ei toodeta (või ei toodeta piisavalt) või on ta kvaliteetsem või odavam. Seega, kui tollikehtestaja riik (USA) tahab kaupa tarbida endises mahus ja sama kvaliteediga, tuleb maksta kauba eest tollitariifi jagu enam. Muidugi võib importida ka mujalt, näiteks Kanada asemel Hiinast. Aga isegi madalama tariifi juures, miks peaks Hiina või Euroopa müüma oma kaupa USAs oluliselt odavamalt kui oleks Kanada kaup 25%-lise tariifi juures?
Loomulikult saab tootmise tuua USAsse, aga mitte alati. See võtab aega ja lõpptulemus ei pruugi olla ootuspärane. Põhjused, miks tootmist USAs ei ole, on ju reaalsed – on see siis tooraine, töötajate või millegi muu puudus.
Isegi suhteliselt lihtsalt ümber paigutatava tehase püstipanek – pakid tehase Kanadas kokku ja paned USAs uuesti üles – ei käi nipsust. See võtab aega, on vaja töötajaid, leida tooraine, luua tarne- ja müügiahelad. See kõik maksab.
On tootmisi, mida ümber paigutada ei saa või on ülimalt ebamõistlik. Osad tehased rajatakse toormete hankimiskohtade juurde, sest toorme transport on väga kulukas või isegi võimatu. Mingite toormete töötlemine nõuab lisaressursse (nt elekter, vesi), mida pole võimalik mujal piisavalt odavalt saada. Ei pruugi olla ka piisavalt oskustööjõudu ning viimase ümberpaiknemine ei pruugi isegi samas keelekeskkonnas olla võimalik, eriti kui inimesed on tigedaks aetud.
Tariifid tariifide vastu
Importtollidega sihitud riigid satuvad kindlasti samuti suhteliselt kohe probleemidesse. Kui kaupa ei saa müüa, siis jääb tootmine seisma, inimesed jäävad tööta ja tulud vähenevad. Järgneb pahameel ning valitsus on sunnitud reageerima. Selle peale Trump ka mängib. Tema soov muuta Kanada 51. osariigiks tundub olevat seetõttu suhteliselt tugev, kuigi demokraatliku riigi jaoks jabur.
Kuid ega Kanada (või Mehhiko ja Euroopa Liidu) väljavaated pole mitte üksnes hapud.
Kui üks riik kehtestab väga kõrged tollid, siis on võimalik oma kaup müüa mujale. USA majandus on piisavalt suur, et tema lahkumine ühe või teise kaubaga maailmakaubandusest muudaks ka maailma majandust. Esialgne ülepakkumine võib mujal kui USAs hinnad hoopis alla tuua või vähendada hinnatõusu survet, kuid võib kiirendada ka tellimuste täitmist – see sõltub kaubast.
Kui mingeid kaupu toodetakse tellimuse põhjal (nt lennukid, spetsiifilised tööpingid), siis USA ostjate kadumine kõrgete tariifide tõttu võimaldab teistel ostajatel oma kaup kiiremini kätte saada ning ergutab seega majandusarengut. USA peab aga ise tootmise üles panema, sealjuures kallima, ostma oluliselt kallimat või odavamat ja kehvema kvaliteediga kaupa. Ilmselt ei mõjuta see kuidagi hästi USA majanduse konkurentsivõimet.
Võib juhtuda, et USA ettevõtjal muutub mõistlikuks tootmine USAst ära viia. Kui osa tootmissisenditest muutub tariifide tõttu liialt kalliks ja kodumaalt asendust leida ei ole, siis on mõistlik panna tootmine püsti Kanadasse või mõnda kolmandasse riiki ning hakata eksportima hoopis sealt, sealjuures USAsse. Olenevalt tariifisüsteemist – mis täpselt on millise tariifiga maksustatud – võib selguda, et valmistoodangu sissevedu USAsse on soodsam kui (osalise) tootmise ülalpidamine ja täistootmise rajamine USAs.
Kanada on teatanud, et rakendab omapoolseid tolle. Ilmselt teeb seda ka Mehhiko. Kui Trump kehtestab tollid Euroopa Liidule, siis juhtub sama olukord siin. Kui Trump lubaduse kohaselt tolle kahekordistab, järgnevad rünnatavate riikide omapoolsed sammud – ehk siis tariifisõda. USAs hinnad tõusevad. Autotööstused juba sulgevad tootmist nii USAs kui Kanadas. Tulemas on andmekaitsesõda Euroopa Liiduga.
Trumpi fännid usuvad, et ta suudab nii Kanada, Mehhiko, Euroopa Liidu ja kõik teised oma tahtele allutada. Trumpi käitumisviis ja sõnad tekitavad siiski vastuseisu, mis selle välistab. Keerulised ajad on ees, kuid need sunnivad loodetavasti Euroopat leidma oma selgroogu ja tahet tegutseda.