Selleks, et elektri hinda lähiaastatel alla tuua, on ainus võimalus uute võimsuste lisandumine, kirjutab riigikogu liige Mario Kadastik.
Kui vaadata energeetika suurt pilti, siis meie ühiskonna peamine mure on elektri lõpphind. See omakorda sõltub sellest, kui palju meil on eri tüüpi võimsusi kättesaadavad erinevatel ajahetkedel ja kui täpselt nad tarbimisvajadustega kattuvad.
Järgneva kümne aasta jooksul, kuni me valmistame ette raamistikku tuumajaamale ning seda ka loodetavasti ehitame, on meil samuti vaja midagi ette võtta, et vähendada elektrihinna kõikumisi ja keskmist hinda alla tuua. Eelmise aasta keskmine elektrihind oli meil ka Euroopa kontekstis keskmine. Suur osa riike maksid meist oluliselt rohkem, kuid tuleb nentida, et Põhjamaadega me muidugi ei konkureerinud.
Selleks, et elektri hinda lähiaastatel alla tuua, on praktilises skaalas ainus võimalus uute võimsuste lisandumine ning seda peamiselt läbi maismaatuule- ja päikeseenergia. Tõsi, mõlemad vajavad ka salvestusvõimsusi.
Näiteks päikeselise ilmaga on meil suviti energiat küllaga, aga mitte siis, kui seda enim ka vaja oleks. Päevasest ületootmisest õhtusse ja hommikusse nihutamist suudavad akupangad edukalt teha, kuna seda võimsust ongi vaja vaid mõneks tunniks ööpäevas. Samuti on meil vaja tagada kohalik stabiilne varustuskindlus ajaks, mil tuult ja päikest pole piisavas mahus.
Riigikogu menetluses on kaks elektrituru muutmise seaduseelnõud, mis toovad lähiaastatel päris mitmeid muutusi, et süsteem saaks varustuskindluselt paindlikum ja kindlam.
Alustame salvestusest. Uue eelnõuga saame vabastada salvestuse võrgutasu topeltmaksustamisest. Kui praegu soovib akupark elektrit ülepakkumise ajal salvestada ja selle hiljem võrku tagasi anda, peab ta ületootmise ajal elektri sisse ostmisel maksma võrgutasu ning kui ta selle tagasi võrku müüb, maksab sellelt ka tarbija omakorda võrgutasu.
Alates järgmisest aastast topeltmaksustamine kaob ning akuparkide kasutamisel makstakse võrgutasu vaid omatarbelt. Teisisõnu, energiat võrku pakkudes saadakse võrgutasu tagasi. See muudab akusüsteemid koheselt tulusamaks, kuna sisendhinda ei lisandu (ca 3–5 senti/kWh võrgutasu ja aktsiisid), mida on vaja tagasi teenida kõrgema hinna arvelt. Seetõttu saavad nad seda pakkuda rohkematel tundidel ja sellega keskmist hinda langetada.
Teine suur muutus on suurte elektritootjate baasvõrguga liitumine. Seni on see olnud suur määramatus ja tihti muutunud pärssivaks uutele arendustele. Eelnõuga töötatakse välja fikseeritud liitumistasu, mida on selgelt võimalik ette prognoosida juhtudel, kui liitumine toimub põhivõrgu läheduses.
Ehitustööd põhivõrguni peab katma endiselt arendaja, aga liitumistasu põhivõrgu endaga oleks fikseeritud ning üldjuhul tähendaks, et pool liitumisest maksab arendaja ja pool jaotatakse võrgu arendusse keskselt tarbijate poolt katmiseks.
Kolmas suur element on nn saartalitlusreservi loomine. See aitab meil tagada, et põlevkivijaamade energiaplokid suudavad endiselt turule pakkumisi teha, isegi kui need sinna kuigi tihti ei jõua. See tagab meile, et vajalikud investeeringud saavad kaetud ning meie oma kodumaine juhitav võimsus on endiselt olemas, kuni jõuame tuumajaamani.
Kui seda püsikulude katmist ei planeeriks, siis lülitataks põlevkiviplokid tõenäoliselt välja juba lähima aasta paari jooksul, mis tähendab, et ajal, mil tuul ja päike ei suuda kogu tarbimist katta, peaksid lisakoormuse võtma oluliselt kallimad muud juhitavad võimsused ning tipuhinnad läheksid kallimaks kui praegu.
Aastaks 2027 on planeeritud ka võimalus, et need tarbijad, kes omavad juhitavaid võimsusi oma kodus (küttesüsteemid jms) saaksid läbi kesksete vahendajate pakkuda ka päev ette ja päevasisesele turule võimalust, et nad mingitel perioodidel elektrit ei tarbi või tarbivad vähem, et hoida ära elektrihinna kõrgustesse kerkimine.
Näiteks kurikuulus 4 €/kWh päev, mis meil eelmisel aastal oli, olnuks võimalik ära hoida, kui sellel tunnil oleks tarbitud vähem. Kui hind kujunes väga kõrgeks ca 100MW võimsuse puudujäägi tõttu, siis reaalsuses lülitati tarbimist välja üle 300MW. Kui oleks seda osanud pakkuda turule, oleks saanud kõigil elektrihinna mõistlikuks jätta.
Kuna süsteem vajab alles väljatöötamist ja raamistiku loomist, siis selleks loome nüüd juba ettevaatavalt võimalused, kuid rakendada saaks seda turul eelduslikult ülejärgmisest aastast.
Kõik need muudatused võiksid tuua meie üldist elektrikulu alla, kuna loovad võimalused uute võimsuste lisandumiseks ning viivad tootmist üle tundidesse, kus seda enim vaja on. Jah, saartalituse püsikulu katmiseks lisandub saartalitustasu, kuid see on prognoositult vähem kui pool senti kWh kohta. Kasuks tuleb see, et aasta lõikes toovad plaanitud muutused keskmist hinda kõvasti rohkem alla. Summaarselt on see soodsam meede, kui alternatiiv panna kinni põlevkivijaamad.