Viimased 25 aastat on olnud Eestile erakordselt olulised, et kindlustada meie vabadus ja kaitsevõime, kirjutab kaitseminister Hanno Pevkur.
Kui 90-ndatel alustasime teekonda Euroopa Liitu ja NATOsse, oli meil selge veendumus: ei iial enam üksi. Ja siis tundus, et heanaaberlikud suhted Venemaaga võivad olla võimalikud ning sõda Euroopas vähetõenäoline.
Kuid reaalsus on muutunud – Venemaa võttis aastatuhande vahetusel selgelt kursi diktatuuri ning agressiivse välispoliitika poole. Tagakiusamised, propagandakampaaniad ja inimõiguste rikkumised meenutavad valusalt, miks me oma vabaduse nimel võitlesime ja miks toetame praegu Ukrainat.
Need sündmused on kinnituseks, et riigikaitse ei ole pelgalt kaitseväe ülesanne, vaid rahva ühine jõupingutus hoidmaks ja kaitsmaks meie vabadust. Vabadus ei ole iseenesestmõistetav – see on väärtus, mida tuleb hoida ja pidevalt uuesti kindlustada.
Mööngem, aeg on ärev. Võiks isegi öelda, et on loodud eeldused n-ö täiuslikuks tormiks. Vaadates praegu maailma demokraatlike suurriikide poliitikakaardile, on seis pehmelt öeldes nigel. Prantsusmaa ennetähtaegsed parlamendivalimised viisid jõutasakaalu Elysée ja parlamendi vahel kreeni, Saksamaa valitsus on tormituultes laiali lagunenud ja ees ootavad ennetähtaegsed valimised.
Kurjuse telje riikidele ei tohi anda võimalust
USA alles otsib pärast mäslevates lainetes toimunud presidendivalimisi tuulevaiksemat hetke ja puudub täpne arusaamine, kas valimistega kaasnenud torm veeklaasis muutub 20. jaanuarist orkaaniks, tsunamiks või kergeks järellainetuseks. Kindel on aga see, et meie tugevaim sõjaline liitlane ei jätka nii nagu viimased neli aastat.
Kui siia suurriikide poliittormidele lisada veel Georgia kõrvalekaldumine Euroopa kursilt, eesootavad Moldova ja Tšehhi parlamendivalimised, juba toiminud muutused Ungaris ja Slovakkias ning ka Euroopa Komisjoni vahetus, mõistame, et praegusest kuni järgmise aasta vähemalt esimese kvartali lõpuni elame julgeoleku ja diplomaatia vaatest väga keerulises perioodis, kus uue nn kurjuse telje riikidel keerleb kindlasti peas mõte, et ühtegi head kriisi ei saa oma huvides raisku lasta. Siinkohal on paslik meenutada Inglise filosoofi ja poliitiku Edmund Burke’i öeldut, et kurjuse triumfiks on vaja ainult seda, et head inimesed ei tee mitte midagi.
Ja mitte midagi tegemise oht on lähikuudel maailmas kindlasti märkimisväärselt suur. Seetõttu on meil kõigil oma ametist, tööst ja ühiskondlikust sõnajõust tulenevalt moraalne kohustus anda järgnevatel kuudel oma panus nii globaalsemalt kui lokaalsemalt selleks, et see lähikuude mäslev meri ei viiks reeglitel põhinevat maailmakorda keeristormi keskmesse.
Tulles aga kodule lähemale, on hea meel, et oleme suutnud läbi aja teha päris häid ja õigeid valikuid alates iseseisvuse taastamisest kuni Euroopa Liidu ja NATOga liitumiseni.
Pikk ja järjepidev riigikaitse valdkonna arendamine on andnud tulemuse, kus viimased avaliku arvamuse uuringud näitavad, et Eesti ühiskonna toetus relvastatud vastupanule on olnud püsivalt üle 80 protsendi ning sõltuvalt oma rollist riigikaitses on kaitsetegevuses valmis osalema ligi kaks kolmandikku elanikkonnast, täpsemalt 61 protsenti.
Sellest tulenevalt on ka loogiline, et viimase kahe aastaga on Kaitseliitu astunud rohkem kui 6000 inimest ning meie vabatahtliku kaitse katusorganisatsioon koos noorte ja naiskodukaitsjatega on kasvanud enam kui 30 000-liikmeliseks.
Väga kõrgel püsib ka eestlaste toetus liitlaste kohalolule. Nimelt toetab umbes 80 protsenti elanikkonnast partnerite siin viibimist.
Kaitsekulude kasvule on toetus olemas
Äärmiselt oluline kaitsetahte mõõdupuu on ka inimeste valmisolek riigikaitse rahastamise täiendavaks finantseerimiseks ning viimase küsitluse järgi toetas kaitsekulude tõstmist või säilitamist 72 protsenti eestimaalastest. Nendest numbritest tulenevalt on ka loogiline inimeste üldine toetus riigikaitse arendamisele, millega on viimastel aastatel väga rahul või pigem rahul ligi 70 protsenti eestimaalastest.
Need kõrged toetusnumbrid on kindlasti olnud toeks ka hädavajalikele otsustele riigikaitsekulude hüppeliseks suurendamiseks. Kas me saame aga siinkohal peatuda? Vastus on EI. Oleme NATOs kokku leppinud uued regionaalsed kaitseplaanid ja nende kaitseplaanidega vältimatult kaasas käivad väevõime eesmärgid. Kui need väevõime eesmärgid nüüd kuidagi rahanumbritesse panna, võib juba praegu väita, et isegi meie kaitsekulude kasv lähiaastatel 3,7 protsendile ei ole piisav.
Kas vajadus on neli või 4,5 või midagi muud, oskame täpsemalt hinnata järgmisel suvel, mil lõpevad konsultatsioonid liitlastega. Selleks ajaks peame teadma, kes kui palju kollektiivkaitse ühisest koormast enda kanda võtab. Fakt on see, et nii Eestil kui kõikidel, rõhutan, kõikidel liitlastel, on kaitsesse vaja praegusega võrreldes rohkem panustada. Võib ju arutleda, et riikidel on riigikaitsesse lisaraha leidmine keeruline, kuna vaja on ka tervishoidu, haridusse, päästesse ja mujalegi, ent Venemaa heidutamiseks ei piisa ainult lubadustest, vaid reaalsest kaitsevõime tõstmisest.
Senine heidutustegevus Euroopas pole kahjuks olnud veenev. Olgu siinkohal toodud vaid kaks arvu – kui viimase 25 aastaga on Euroopa riikide kaitsekulud kasvanud 43 protsenti, siis Venemaa vastav arv on 592 protsenti, ehk rohkem kui kümme korda enam. Ja lõpuks on neli protsenti ühiskondlikust rikkusest vabaduse hoidmiseks üsna madal hind, kui alternatiiviks on kultuuri-, haritlas– ühiskonnategelaste küüditamine või mõrvamine ning mis peamine – iseotsustusõiguse kaotamine.
Need arvud ja stsenaariumid ei ole kuidagi mõeldud kellegi hirmutamiseks. Need on mõeldud meile kõigile meenutamiseks, miks me peame väikerahvana oma vabaduse hoidmisesse ühisest rikkusest nii suure osa eraldama.
Riigikaitse pole pelgalt kulu
Siinkohal on lisaks rahanumbritele ning rauale ja moonale oluline tähelepanu pöörata ka inimestele. Kaitseväelastele, kaitseliitlastele, politseinikele, päästjatele, arstidele ja veel paljudele teistele, kes tavapärase või vabatahtliku tööga annavad iga päev oma panuse vabaduse hoidmisesse ning sellesse, et saaksime igal õhtul rahuliku südamega magama heita. Et saaksime igal hommikul ärgata vabas Eestis. Nii ongi meil kõigil oma roll täita. Pereliikmena, kogukonna liidrina, omavalitsusjuhina, ettevõtjana, ajakirjanikuna, riigijuhina või kokana. Seda nii praegustest tõmbetuultes kui ka pikemas vaates.
Me kõik saame aidata kasvatada arusaamist, et riigikaitse ei ole pelgalt kulu, vaid investeering meie tulevikku. Ka praeguste poliitiliste ja majanduslike raskuste taustal tuleb meeles pidada, et meie vabadus ja julgeolek on hindamatu väärtusega.
Nagu märkisin, on eestlaste toetus riigikaitsele ja liitlaste kohalolule muljet avaldavalt kõrge, kuid me ei saa peatuda. Rahvusvahelised arengud nõuavad, et panustame rohkem nii rahaga kui ka moraalselt. Meie jõupingutused ei seisne ainult relvades ja rahas, vaid ka ühiskonna valmisolekus ja ühtsuses.
Olgu meie sihiks see, et ka tulevaste põlvkondade eestlased saavad iga hommik ärgata vabas ja turvalises riigis. See on missioon, mis ühendab meid kõiki, ja see on väärt iga pingutust. Meie vabadus on seda väärt.