Täna, 1. detsembril möödub 100 aastat sündmustest, millega pandi proovile Eesti suutlikkus iseseisvust hoida. Kaitseväelaste, politseinike ja aktiivsete kodanike ennastsalgava tegevuse, kuid ka osalt õnnelike juhuste tulemusel jäi Eesti lipp lehvima ning Eesti iseseisvus püsima. Et taolised sündmused ei korduks, peame riigi ja ühiskonnana olema valmis panustama oma iseseisvusesse iga päev, kirjutab riigikogu liige Mati Raidma.
1924. aasta 1. detsembri varahommikul kella 5 paiku ründasid sajad mässulised Tallinna erinevaid valitsushooneid, side- ning transpordi sõlmesid. Seal hulgas Tondil asunud sõjakooli, Lasnamäel asunud sõjalennuvälja, 10. jalaväepataljoni kasarmuid, politseiüksust, Toompea lossi, postimaja ja Balti jaama. Plaanis olid ettevalmistatud rünnakud ka Tartus, Narvas, Pärnus ja teistes Eesti linnades. Ja loomulikult olid Tallinna reidil Vene sõjalaevad ja maismaapiiri taga reservõppuste sildi all koondatud punaväe üksused.
Riigipöördekatset ehk nn detsembrimässu planeeriti Moskvas pikalt ja tuleb tunnistada mitte väheste eestlaste osavõtul. Eesmärgiks oli kukutada iseseisev Eesti riik ja ühendada Nõukogude Liiduga. Vastupanus hukkusid kümned Eesti riigi vabaduse eest seisjad – sõjakooli kadetid, kaitseväe ohvitserid, politseinikud ja riigiametnikud. Täna on õige hetk neile Eesti vabaduse päästnud vapratele tegudele mõelda ja langenuid mälestada. Kuid mõelda ka sellele, et vabadus ei ole kunagi midagi, mis on iseeneslik. Vaba olemise hind on kõrge ning hinnaalandust siin ei ole, ega tule.
Riik on teinud ettevalmistusi
Vene sõjamasin töötab taas täistuuridel ning ukrainlased võitlevad nii enda kui ka teise vabade riikide ja ühiskondade eest juba kolmandat aastat. See kõik toimub 21. sajandil. Meie kõigi silme all ja meie kõigi vabaduse eest. Ukrainat tuleb toetada kuni võiduni, sellest sõltub demokraatia käekäik praegu ja edaspidi. Me aitame, nii nagu ka paljud teised riigid. Meie jaoks on Ukraina võit eksistentsiaalne küsimus – me ei soovi, et sajandi tagused õudused või täna toimuv Ukrainas meie inimesi ja maad tabaksid, me ei loobu oma vabast Eestist ega anna grammigi tagasi meie julgeolekust.
Riik on teinud vajalikke otsused oma inimeste ja tuleviku kaitsmiseks. Oleme NATO liige, investeerime kaitsekuludesse 3,4 SKPst. Toetame vankumatul Ukrainat, suunates nelja aasta jooksul abi, mis moodustab 0,25 SKPst. Seni suurima rahasüsti saab järgmiseks neljaks aastaks riigikaitse ja laiapindse julgeoleku investeeringute programm – kokku pea ca 220 miljonit eurot, mis on mõeldud eeskätt siseministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi haldusalas olevate kriisidega tegelevatele asutuste valmisoleku ja kompetentsi tõstmiseks.
Mida peame veel tegema?
Kuid väljakutse ei sisaldu ainult ressursis. Selgemaks peavad saama kriisideks valmistumise ja lahendamise rollid. Nii riigil, kohalikul omavalitsusel kui ka igaühel meist. Selleks jätkub veel tegemisi seadusloome korrastamisest kuni laiapindse riigikaitse plaanide ellu rakendamiseni välja.
100 aasta tagune kogemus näitab, et meie vabadust kukutada püüdvad arengud võivad alguse saada mitte riigipiiril vaid pealinnas, ja seda ootamatult. Tallinna kriisihalduse võimekus, kus kokku on põimunud nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tegevus, on siinjuures kriitiliselt vajalik. Ning pealinna kriisikindluse nimel me täna ka töötame. 2025 aastal on linnaeelarves ette nähtud 827 000 eurot, millega suurendatakse märkimisväärselt linna kriisireservi varusid, arendatakse edasi kerksuskeskusi ning suurendatakse kriisivalmiduse koolituste mahtu.
Jõudu ja tahet meile kõigile oma riigi ja inimeste eest seismisel täna, homme ja edaspidi!