Margit Sutrop: agressorriikide kodanike valimisõiguse kaotamine toetab, mitte ei pidurda lõimumist
Agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanike hääleõiguse kaotamist kohaliku omavalitsuse valimistel tõukab tagant muutunud julgeolekuolukord, ent ka soov mõjutada siin elavate välismaalaste lojaalsusvalikut. Loodame, et sarnaselt otsusega minna üle eestikeelsele haridusele tõstab valimisõiguse piiramine Eesti riigi autoriteeti ja kasvatab siin elavate välismaalaste huvi õppida ära riigikeel ja saada Eesti kodakondsus, kirjutab riigikogu liige Margit Sutrop.
Praegu on tekkinud lootus, et parlamendis leitakse üksmeel ja põhiseadust muudetakse nii, et juba järgmistel kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanikud enam hääletada ei saa. Agressorriikidelt hääleõiguse äravõtmist on läbi erinevate eelõude esitamise pooldanud 85 saadikut. Vastu on vaid Keskerakond. Vaidlus käib veel selle üle, milline peaks olema põhiseaduses valimisõigust määratleva paragrahvi 156 lõike 2 muudetud sõnastus.
Selle nädala neljapäeval otsustas riigikogu põhiseaduskomisjon segaduste vältimiseks, et riigikogu suurde saali minnakse vaid ühe eelnõuga – koalitsiooni omaga. Samas on koalitsioonis valmisolek kaaluda kõiki argumente ja rääkida opositsiooniga läbi, milline peaks olema põhiseaduses muudetava paragrahvi sisu ja sõnastus. Valdav osa riigikogus esindatud poliitilistest jõududest mõistab, et tegemist on Eesti riikluse tuleviku jaoks kriitilise küsimusega. Seetõttu usun, et kokkulepe on võimalik ja Toompeal sünnib sama julge otsus, kui oli meie otsus minna aastaks 2030 üle eestikeelsele haridusele.
Eestikeelse õppe edulugu
Kuu aja pärast, 12. detsembril, saab sellest kaks aastat, kui riigikogu kiitis heaks järk-järgulise ülemineku eestikeelsele õppele. Selle aasta 1. septembrist läksid eestikeelsele õppele üle lasteaiad ja üldhariduskoolide 1. ja 4. klassid.
Igal järgneval aastal saab eesti keeles õppijaid olema rohkem. Ka eestikeelsele õppele ülemineku eelnõu arutelul ütlesid osad, et otsus oleks tulnud teha ära juba 30 aastat tagasi ja teised leidsid, et aeg pole küps või et see töötab vastu lõimumisele ja toob kaasa julgeolekuriski.
Teame, et eestikeelsele õppele ülemineku otsus ei toonud kaasa tänavarahutusi ega suuri proteste, vaid hoopis suurendas muukeelse elanikkonna seas eesti riigi tõsiseltvõetavust, kasvatas oluliselt huvi eesti keele õppimise vastu ja käivitas jõuliselt haridusreformi, mille tulemusena on aastaks 2030 kogu Eesti haridussüsteem eestikeelne.
Järgnevalt põhjendan, miks parlament peaks astuma ka järgmise olulise sammu eesti riikluse ja julgeoleku tugevdamiseks ja miks ma arvan, et jutud sellest, et agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmine töötab vastu lõimumisele, on eksitavad. Usun, et tegelikult on mõju vastupidine. See hoopis tõstab Eesti riigi autoriteeti ja kasvatab siin elavate välismaalaste huvi õppida ära riigikeel ja saada Eesti kodakondsus.
Kontekst on oluliselt muutunud
Põhiseaduse assamblee liige Liia Hänni väidab EPL-ile antud intervjuus, et põhiseadust tahetakse parlamendis muuta kiirustades ja emotsioonide ajel. Tegelikult on arutelu kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute valimisõiguse kaotamise üle kestnud aastaid ja muutunud eriti aktiivseks pärast 2022. aastat, kui Venemaa asus hävitama Ukraina riiklust, jõhkralt tapma ja küüditama Ukraina rahvast.
Liia Hänni väide, et Venemaa agressioon ei ole olukorda nii palju muutnud, et oleks põhjust algatada Eestis püsivalt elavate Vene kodanike hääleõiguse tühistamist, on arusaamatu. Nagu ka tema manitsus, et see mõjub negatiivselt lõimumisele ja on ohuks seesmisele rahule. Viidatud intervjuus selgitab Hänni, miks 1990-te alguses otsustati kirjutada põhiseadusesse püsielanike õigus osaleda kohalikel valimistel.
Hänni ütleb, et põhiseaduse assamblee lähtus tookord eelkõige Eesti olukorrast ja tulevikuvisioonist ega kopeerinud teiste riikide põhiseadusi. Ta selgitab, et „ühelt poolt oli põhjuseks soov korraldada kohalik omavalitsus demokraatlikel alustel ja teiselt poolt vajadus arvesse võtta reaalset olukorda iseseisvuse taastanud Eestis.“
Nii seadustati tema sõnul see, et kohalike omavalitsuste volikogusse saavad kandideerida ja olla valitud ainult Eesti kodanikud, kes siis teostavad otseselt kohalikku võimu Eestis, „aga hääleõiguse kaudu saavad ka mittekodanikud volikogu poliitilist võimu mõjutada“ ja „tuua oma mured ja ettepanekud volikogu tasandile“. Hänni sõnul võeti tookord arvesse reaalset olukorda Narvas, Ida-Virumaa omavalitsustes ja Tallinnas, kus Eesti kodanikke nappis.
Hänni jätab ütlemata, et seejuures taganeti okupatsioonieelse Eesti Vabariigi põhiseadusest, mille järgi oli valimisõigus vaid Eesti Vabariigi kodanikel. Samas näiteks Läti jõustas oma sõjaeelse põhiseaduse, mis mittekodanike valimisõigust ei sisaldanud. Leedu seda ei teinud, aga nende rahvastiku koosseis oli hoopis teine kui Eestis ja Lätis, venelasi oli Leedus väga vähe.
On aeg tunnistada, et kõigile Eesti pinnal püsivalt elavatele isikutele valimisõiguse andmine 1992. aasta põhiseadusega pole soovitud kujul kasvatanud Eesti kodanike hulka ega suunanud mittekodanike lojaalsusvalikuid. Kui 1992. aastal oli Vene Föderatsiooni kodanikke vaid mõni tuhat, siis praegu on vene kodanikke Eestis ca 70 000. Samas määratlemata kodakondusega inimesi oli 1992. aastal 480000 ja praegu on neid 63 000. Nii on 30 aasta jooksul Eestis oluliselt suurenenud vene kodanike arv, võrreldes kodakondsuseta isikutega. See tähendab, et suur osa määratlemata kodakondsusega isikutest on võtnud Vene kodakondsuse, mitte eesti oma!
Lojaalsusvaliku tegemine Venemaa Föderatsiooni kasuks on suur risk Eesti julgeolekule. Venemaa Föderatsiooni kodanikud peavad täitma ka Eestis elades Putini režiimi käske, nt alluma mobilisatsioonikäsule. Kui siin püsivalt elavatel Vene kodanikel on õigus osaleda Eesti kohalikel valimistel, saavad nad hääletamise kaudu mõjutada Eesti elukorraldust ja riigivõimu. Näiteks takistades eestikeelsele haridusele üleminekut. Või kui Eesti Vabariigi presidendi valimine peaks minema riigikogust valijameeste kogu kätte, siis on Venemaa kodanikel võimalus lisaks Vene Föderatsiooni presidendile valida ka Eesti Vabariigi presidenti. See on absurdne ja sellist olukorda me ei peaks taluma!
Nõustun igati Eerik-Niiles Krossiga, kes on Liia Hännile vastates veenvalt selgitanud, miks tänane julgeolekuolukord on täiesti erinev sellest, mis valitses 1990.-ndate aastate alguses. Konteksti kirjeldamisel on aga üks asi jäänud veel ütlemata. Täna on muu emakeelega inimestel oluliselt paremad võimalused eesti keele ja seeläbi ka Eesti kodakondsuse omandamiseks kui 1990.-ndate algul. Vanematel inimestel on 30 aastat olnud aega õppida riigikeelt. Ajal, mil riik suunab sadu miljoneid eurosid eesti keele õppesse ja eestikeelse hariduse korraldusse, ei saa keegi enam rääkida sellest, et ei saa Eesti kodakondsust omandada, kuna ei oska piisavalt eesti keelt. Küsimus on ikka tahtmises ja lojaalsusvalikus.
Mida teha kodakondsuseta isikute valimisõigusega?
Kui Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmise osas on valdav enamik saadikuid ühel meelel, siis halli passi omanike puhul on veel eriarvamusi. Osad saadikud leiavad, et ka neilt tuleks hääleõigus ära võtta. Teised leiavad, et praegu on mõistlik halli passi omanike hääletamisõigust mitte puutuda, sest neilt hääletamisõigus äravõtmist ei saa põhjendada lojaalsusega agressorriigile, vähemalt pole nad seda agressorriigi kodakondsuse võtmise kaudu deklareerinud. Ka võib karta, et kohus võib seda vaidlustada, leides et kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmine tuleks liiga järsku.
Vaatame lähemalt, mida ütlevad halli passi omanike kohta põhiseadus ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (KOVSS).
Põhiseadus ütleb, et valimisõigus on siin püsivalt elavatel isikutel.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad.
Kehtiv kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (KOVVS) ütleb, et
(1) Hääletamisõigus on Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 16-aastaseks ja kelle püsiv elukoht, see on elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistreisse, asub vastavas vallas või linnas.
(2) Hääletamisõigus on välismaalasel, kes vastab käesolev paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele ja kes:
1) elab Eestis pikaajalise elamisloa või alalise elamisõiguse alusel.
Seega pole praegu põhiseaduses ega KOVSSis kodakondsuseta isikute hääletamisõigust otseselt nimetatud. Nad kuuluvad välismaalaste alla, kes elavad Eestis pikaajalise elamisloa või alalise elamisõiguse alusel. Samas on põhiseaduses kodakondsuseta isikuid ja nende õigusi mainitud mitmel muul puhul. Põhiseaduses on samas mitmel juhul öeldud, et seadustega võidakse välisriikide kodanike ja kodakondsuseta isikute õigusi piirata.
Minu isiklik arvamus on, et kodakondsuseta isikute puhul võiksime toimida nagu eestikeelsele haridusele üleminekul. Määrates üleminekuks kindla tähtaja. Halli passi omanike arv ajaga ilmselt väheneb. On teada, et nooremate inimeste hulgas on neid väga vähe. Mida enam on neid, kes on saanud eestikeelse hariduse, seda enam saame loota, et kasvab ka lojaalsus eesti riigile ja valitakse just Eesti kodakondsus.
Kui teame, et kodakondsuseta isikute arv ajas kiiresti väheneb, siis ei peaks mu meelest nende hääletamisõigust põhiseaduses eraldi välja tooma. Selle saaks lahendada nii, et panna kodakondsuseta isikute valimisõigus kirja seaduses ja põhiseaduses viidata KOVSSile. Viimast on kergem muuta kui põhiseadust.
Kokkuvõtteks. Eestil on õigus ennast kaitsta ja kui valitseb reaalne oht riiklusele, siis on parlamendil kohustus muuta Eesti Vabariigi põhiseadus kuulikindlaks. Kodakondsustsensuse kehtestamisega väheneb kohaliku omavalitsuse valimistel hääleõiguslike elanike arv ligikaudu 72 000.
Teame, et Euroopa Liidus on neid riike, kus kolmandate riikide kodanikud ei saa valimistel osaleda, lausa 12, mistõttu kolmandate riikide kodanike hääleõiguse piiramine pole midagi erakorralist. Kolmandate riikide kodanike hääletamist ei luba näiteks meie naaber Läti ega ka Euroopa Liidu suurima rahvaarvuga riik Saksamaa.