Eesti ettevõtluskeskkonna ja vaimse õhkkonna on Euroopa abirahad muutnud hädaldamiseks. Majandust edasiviiva otsiva vaimu asemele on tulnud leidlikkus toetusavalduste vormistamisel. Vaba ettevõtluse liikumapanevaks motiiviks on kasum, aga kui riik võtab kasumi ära, siis ei saa ka keegi rikkaks, kirjutab Siim Kallas.
1990. aastate Eesti Vabariik oli auahne ja ambitsioonikas nähtus. Eesti oli edukalt taastanud oma iseseisvuse, võtnud vastu põhiseaduse, loonud demokraatliku riigi institutsioonid ja hakanud, küll mõnevõrra konarlikult, uute reeglite järgi toimetama.
Nüüd edasi, Soomele järele! Eesti peab saama Euroopa riigiks. Varem või hiljem Euroopa Liitu ja NATO-sse. Ja majanduslikult – see oli prioriteetide prioriteet – arenenud turumajandusega riigiks. Liberaalseks riigiks.
Pulbitsevas avalikus elus tegutsesid parlamendiliikmed, kes tahtsid rohkemat ja kiiremat edasiliikumist, tegutses liberaaldemokraatlik erakond eesotsas Paul-Eerik Rummoga, mis võitles liberaalsete ideede eest, aga oli väike ega saanud pretendeerida poliitilisele võimule. Ja tegutsesid ühiskondlikult ja äriliselt aktiivsed ettevõtjad, kes määratlesid end muude tunnuste kõrval kui maksumaksjad ja kirglikud vaba majanduse pooldajad.
Riigipea oli Lennart Meri, rahvusvaheline mees, Euroopa ja maailma kodanik. Meie, provintsitegelased, vaatasime talle otsa ja kuulasime tema nõuandeid. Seda on raske ülehinnata.
Minu ja paljude teiste poliitikute jaoks tähendas poliitika euroopalike, see tähendab liberaaldemokraatlike väärtuste teadvustamist ja omaksvõttu. Aga raha oli algajal Eesti riigil vähe. Väga vähe. Riigi ülalpidamiseks tuleb korjata makse. Aga kust neid võtta? Algaja Reformierakond seadis eesmärgiks madalad ja õiglased maksud.
Mida tähendab “õiglased maksud”? Ameerika Ühendriikide loojad, eelkõige Alexander Hamilton, olid üldse riiklike maksude vastu, aga kui see on paratamatu, siis peavad maksud olema madalad ja ühetaolised (uniform). See tähendab, et ei saa olla mingit progressiivset tulumaksu. Ei saa olla maksusoodustusi. Ei saa olla maksuerandeid. Maksud ei ole vahend, millega üles ehitada kiiresti arenevat majandust.
Alustav taasiseseisvunud Eesti tegi panuse erastamisele, riikliku majanduse müügile erasektorile. Ja see läks üldiselt hästi, oli õiglane ja läbipaistev. Samal ajal kaasnesid paljudes saatusekaaslastest riikides erastamisega rahutused, varastamised, kuriteod, ebaõiglus.
Erastamise peaidee pole kaugeltki ainult raha hankimine oma vara müügist. See on eelkõige põhimõtteline struktuurimuudatus: riigimajandus asendub eramajanduse, eraalgatusega. Loobutakse käsust. See asendub kasumiga.
Teine panus tehti tootlikele välisinvesteeringutele. Meie rahareform oli tegur, mis investeeringuid soodustas. Välisinvesteeringud pole ainult raha, see on ka oskusteave, tehnoloogia. Ja õigusriik. Aus konkurents.
Mul oli võimalus kohtuda maailma ühe suurema tööstuskontserni, Jaapani Matsushita Electricsi juhtidega. Küsimusele, mis mõjutaks neid Eestisse vabrikut asutama, järgnes välkkiire vastus, mis koosnes viiest punktist.
Esiteks turg. Arusaadav, tooteid peab saama müüa. Teiseks õigusriik. Meie omand peab olema täielikult turvatud, kohtud ausad jne. Kolmandaks kõlbuliku tööjõu olemasolu. Neljandaks soodsad maksud. Viiendaks – ja see oli väga tähtis – peame olema teretulnud, must be welcomed. Kahjuks oli Eesti muutunud keeruliste, aga oluliste tootlike investeeringute jaoks vaenulikuks maaks. Selle kohta on liiga palju näiteid. Veel ütlesid jaapanlased, et kui me tuleme, siis tuleme igaveseks.
Elas kord selline mees nagu Adam Smith. Ta kirjutas raamatu, kuidas rahvad saavad rikkaks. Väärt raamatu, ilmus aastal 1776. Põhitees on, et rikkaks teeb töö, mitte riik (monarh). Kas me Eestis ei usu vastupidist? Et jõukus tuleb eelarvest ja riigi otsustest.
Et töö teeks rikkaks, on vaja tööjaotust, vaba konkurentsi ja vaba ettevõtlust. Vaba ettevõtluse liikumapanevaks motiiviks on kasum. Kui riik võtab kasumi ära, siis ei saa ka keegi rikkaks.
Ajaloost on hästi teada poliitiline programm nimega New Deal, uus kurss. See oli programm, millega 1932. aastal Ameerika Ühendriikide presidendiks valitud Franklin Roosevelt hakkas võitlema kapitalismi ellujäämise eest ajaloo suurimas majanduskriisis. Ta sai hakkama ja teda peab Ameerika rahvas praeguseni üheks kõige suuremaks juhiks.
Aga Rooseveltil oli ka tohutult vastaseid. Muuhulgas tahtis ta hakata maksma töötu abiraha. Ameerika valitsev klass hullus. See on Ameerika vastane kuritegu, kolossaalne kuritegu! See võtab inimestelt tahtmise tööd teha, mis on Ameerika ühiskonna alus ja elu mõte! Sotsiaalkindlustus on järjekordne kuritegu, see vabastab inimesed Ameerikas vajadusest säästa, avab võimaluse raiskamiseks. Riiklik ettevõtlus võtab eraettevõtluselt töökohtade loomise. Ja veel ja veel.
Eesti hakkas järjekindlalt liikuma Euroopa Liiduga liitumise poole. See oli murrang. Saabusid abirahad. Eesti lõpuks ka liitus Euroopa Liiduga, mis jagab 70–80 protsenti liikmesriikidelt kokku korjatud osamaksudest abirahade ja toetustena laiali.
Euroopa majanduse konkurentsivõime pidavat kehv olema. Mida ütleksid ameeriklased? Mida ütleks Adam Smith?
Eesti ettevõtluskeskkonna, vaimse õhkkonna, on Euroopa abirahad muutnud hädaldamiseks. Majandust edasiviiva otsiva vaimu asemele on tulnud leidlikkus toetusavalduste vormistamisel.
Sotsiaalpoliitikas on alanud mingi kummaline vaesuse heroiseerimine. Meedias tõstetakse au sisse need, kellel läheb kehvasti. Ja keegi tuuakse alati näiteks. Vaene on justkui mingi kangelane. Edukatest ja jõukatest, nendest me ei räägi.
2027. aastal valib eesti rahvas uue seadusandliku kogu. Milline poliitika võidab? Millesse usub meie valija praegu? Ja millesse ta usub aastal 2027?
Üha rohkem usume riiki. Ühiskond peab meil peaaegu ainuvõimalikuks vajalike kulutuste rahastamist maksutulude kaudu. Miks peab kogu riik püsima maksumaksja taskul? Oleks ju mõistlik, et vajalike teenuste eest maksaksid ka otse tarbijad. Nemad teavad, kui palju ja kui kallilt seda teenust osta.
Maksumaksjalt küsitakse üha rohkem. Maksude tõstmisel on piir. Põhjamaades kannatab ühiskond välja, kui riik korjab endale peaaegu poole majanduse kogutulust, Ameerika Ühendriikides viiendiku. Ajalugu tunneb isevalitsejaid, kelle jaoks piiri ei olegi. Selle tõttu võeti pea maha Inglise kuningal Charles I-l ja Prantsuse kuningal Louis XVI-ndal.
Ühiskonnale vajaliku teenuse rahastamiseks toimib äraspidine loogika. Meil on nii, et esimeses järjekorras sirutatakse riigi käsi mingi probleemi lahendamiseks maksumaksja taskusse. Hüvede saaja käest küsitakse tasu viimases järjekorras ja naeruväärses suuruses. Kõigepealt peaks teenuse eest maksma teenuse kasutaja ja kui tõesti jääb puudu, siis saab kaaluda maksumaksja poole pöördumist.
Reformierakond teeb valimistel kindlasti hea tulemuse. Aga milline saab olema Reformierakonna poliitika? Kas jääda nii või teisiti (Hardi Tiiduse versioon “olla või mitte olla” küsimusest)? That´s the question, see on küsimus. Sammume vasakule? Lehvitame populismilippu?
Peab hakkama mõtlema. Ajakirjanduses ilmub üksteise järel kirjutisi, milles kuulutatakse, et senine majanduspoliitika on ammendunud äpardunud, ei tööta enam. Mida tuleb muuta? Ah jah, kindlasti on vaja kirjut maksupoliitikat, mis kubiseb astmetest, eranditest, soodustustest, erinevatest reeglitest.
Aga millised astmed, millised erandid, millised soodustused? Kellele ja kui palju? Härrased uuendajad, pange need paberile, siis vaatame. Kes vaatab ja kuidas, see sõltub istmete jaotusest Toompea lossi suures saalis.