Seni puudub toimiv raudteeühendus Eesti ja ülejäänud Euroopa vahel, kirjutab riigikogu liige Valdo Randpere.
Rail Balticust on räägitud/kirjutatud palju ja võiks ju arvata, et ega sel teemal enam midagi eriti lisada polegi. Poliitikuid selles küsimuses ümber veenda pole erilist lootust. Kes pooldab Rail Balticut, see pooldab, ja kes on vastu, see jääbki vastu olema. Selles plaanis on täiesti mõttetu ka mingi erikomisjoni loomine Rail Balticu projekti uurimiseks, nagu sellele projektile vastuseisjad riigikogus ette panid. Mind üllatab pigem see, et keegi, kes väidab end Eesti ja eestlaste heaolu eest võitlevat, üldse saab sellisele projektile vastu seista.
Eesti on ajalooliselt olnud raudteeühenduses ida suunal – rööpad viivad praegugi Peterburisse ja Moskvasse. Seni puudub aga toimiv raudteeühendus Eesti ja ülejäänud Euroopa vahel. Rail Baltic ühendab Eesti Kesk- ja Lääne-Euroopa riikidega ning annab reisijatele ja kaupadele kiire, ohutu ja rohelise võimaluse liikuda põhjast lõunasse ja vastupidi.
Seoses Venemaa agressiooniga Ukraina vastu peaks olema korraliku ja kiire raudtee strateegiline tähtsus kõigile eestimaalastele selgeks saanud. Sellest aspektist lähtudes ei ole raudteeühendus Euroopaga mitte väga palju vähem tähtis kui mürsud ja muu laskemoon. Seda enam, et praegu on Eestis kasutusel tsaariaegne rööpmelaius 1520/1524 mm. Rail Baltic ehitatakse Euroopas levinuima rööpmelaiusega 1435 mm. Praegused raudteed Eestis on projekteeritud või rekonstrueeritud piirkiirusele mitte üle 140 kilomeetri tunnis (km/h), üldiselt jäävad piirkiirused aga pigem saja kuni 120 km/h kanti ning kaubarongidel kiirusele 80 km/h. Rail Baltical lubatud kiirus on reisirongidele kuni 249 km/h ja kaubarongidel kuni 120 km/h.
Nagu öeldud, Rail Baltica teemadel on kirjutatud palju.
Millest on vähem kirjutatud, aga millele meil on siin maailma veerekese peal agressiivse naabri kõrval elades viimane aeg hakata mõtlema, on meie vastumeelsus iga uue ja suure investeeringu ees. Mis on meiega juhtunud viimase 35 aastaga? Aastal 1990 oleks eestlased olnud valmis tormama raudteed Euroopasse ehitama labidate ja kirvestega, nüüd istub arvestatav osa meist ja soiub selle üle, et mis meil sinna Berliini ikka asja on. Isegi põtrade sugulise läbikäimise segamine on toodud Rail Balticu vastase argumendina tõsimeeli debatti.
Vägisi meenub endise peaministri Kaja Kallase kõne Eesti Vabariigi 105. aastapäeva eel Tartus, kus ta muu hulgas ütles: «Mis on selge ja millega me peame leppima on see, et investeeringud energeetikasse, aga ka muudesse valdkondadesse toovad kaasa muudatusi meid ümbritsevasse keskkonda. Me oleme viimastel aastatel olnud niivõrd edukad heaolu ühiskonna ülesehitamisel, et see on meis kohati tekitanud tunde, et me ei pea ise seda heaolu tootma, vaid et me saame nautida mujal toodetud heaolu tarbimist. Metsa raiutagu mujal, meile tooge puidust valmistatud mööblit, kanad las munevad ja kaagutavad kusagil kaugemal, meile serveerige omletti, tuumajaamad surisegu Soomes ja Rootsis, meie tahame ainult odavat elektrit jne… Oleme oma heaolu taotluses jõudnud nii kaugele, et mõned poliitikud leiavad tõsimeeli, et meie liitlased harjutagu sõjapidamist mujal, Eestisse võiksid nad tulla alles siis, kui tegelikult on juba liiga hilja. Nii ei saa. Ma isegi ei tea, kuidas me sellisest mõtteviisist üle saaks. Kas oleks lahendus selles, et pakkuda kohalikele omavalitsustele mingit motivatsioonipaketti seoses suuremate investeeringutega nende territooriumil? Võib-olla, arutame. Aga uskuda, et meil siin Eestis kasvavad edaspidi ainult maasikad ja lõhnavad lilled on naiivne. Kui tahame mäest liugu lasta, peame olema valmis ka kelku mäe otsa vedama.»
Kuldsed sõnad Kaja Kallaselt. Kas neil sõnadel ka mingi mõju on olnud meie kollektiivsele vastumeelsusele kõige uue vastu, see on kahtlane. Pigem paistavad silmapiiril juba uued võimalikud konfliktid, mille ühiseks nimetajaks on hirm ja umbusk. Hirm kõige uue ees ja umbusk nende suhtes, kes neid uusi ideid välja pakuvad. Eks see jääb meist igaühe südametunnistusele otsustamiseks, et kas just hirm ja umbusk on need edasiviivad instinktid, mida me riigi ja rahvana vajame jõukamaks ja edukamaks saamisel. Mina seda ei usu. Ja soovitan inimestel olla pigem sügavalt umbusklikud nende poliitikute suhtes, kes tähelepanu ning toetuse janus on valmis kõik meie ühised investeeringud allavett laskma.