Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse küsimus on püsinud fookuses juba päris pikka aega ning mulle tundub, et selle lahendamist edasi lükata ja pead liiva alla panna enam ei saa. Eks igaühel meist ole õigus oma arvamusele, aga vähemalt minu poole on pöördunud päris palju tavalisi Eesti inimesi, kes on olnud nördinud, et mingit selgust selles asjas pole. Poliitikutele heidatakse täiesti õigustatult ette tegevusetust, kirjutab riigikogu liige Madis Timpson.
Seetõttu on mul äärmiselt hea meel, et riigikogu otsustas lõpuks selle protsessi ette võtta. Andsin minagi sellele eelnõule oma allkirja ning osalesin eelkõige juristina koalitsiooninõukogu istungil, kus aitasin nõu ja jõuga, nagu teadmised kannavad.
Loomulikult ei saa ma rääkida teiste erakondade eest, aga vähemalt Reformierakonna sees on, mulle tundub, suhteliselt laiapindne arvamus, et midagi on tarvis ette võtta. Venemaa ja Valgevene kodanikud ei peaks siin asju otsustama, neilt tuleks valimisõigus ära võtta. Samuti on meie kindel seisukoht, et mida lihtsamalt ja õiguskindlamalt me seda teeme, seda parem.
Juristkonna sees on olnud vaidlusi, kas seda probleemi saab lahendada põhiseadust muutmata. Minu ja paljude teiste juristide arvamus on, et põhiseadust muutmata on see keeruline, kui mitte võimatu. Loomulikult on ka teisi arvamusi, aga julgen väita, et enamik juriste eelistab selles küsimuses minna põhiseaduse muutmise teed.
Justiitsministrina töötades valmistasin selle aasta kevadel igaks juhuks ette põhiseaduse muutmise eelnõu teksti koos seletuskirjaga, mis positiivses sõnastuses välistab Venemaa ja Valgevane kodanike valimisõiguse Eesti Vabariigis. Mul on äärmiselt hea meel, et see tekst koos seletuskirjaga võeti ka aluseks riigikogu eelnõu ettevalmistamisel.
Minu hinnangul on meie põhiseadus riiki väga hästi teeninud. Eesti põhiseadust saab muuta kolmel viisil. Esimene võimalus on rahvahääletus, teiseks saavad seda muuta riigikogu kaks järjestikust koosseisu ning kolmandaks saab seda muuta riigikogu kiireloomuliselt. Kõiki neid võimalusi on Eesti ajaloos kasutatud.
Esimest korda muudeti põhiseadust 2003. aastal. Muudatuse sisu oli kohaliku omavalitsuse esinduskogu valimine neljaks aastaks varasema kolme asemel. Muudatus jõustus vahetult enne 2005. aasta oktoobri valimisi. Tegemist oli põhiseaduse kiireloomulise muutmisega.
Teist korda muudeti põhiseadust, kui Eestil tuli otsustada Euroopa Liiduga ühinemise üle. See on seni ainus kord, kui põhiseaduse muutmine otsustati rahvahääletusel. Põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmine 14. septembril 2003 (poolt hääletas 66,8 protsenti) ja jõustumine 6. jaanuaril 2004 võimaldasid riigikogul ratifitseerida Eesti Euroopa Liiduga ühinemise lepingu, millele kirjutati alla 2003. aasta aprillis. Eesti ühines Euroopa Liiduga 1. mail 2004.
Kolmandat korda otsustati põhiseadust muuta 2007. aastal eesmärgiga tõsta eesti kultuuri ja rahvusliku identiteedi kandjana esile ka eesti keelt. Kui enne seda oli põhiseaduse preambulis kirjas: “Riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”, siis muudatuse järel kõlab sõnastus nii: “Riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Algatajad soovisid küll muuta põhiseadust kiireloomulisena, kuid lõpuks otsustati seda teha riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt.
Neljandat korda muudeti põhiseadust 2011. aastal seoses riigikaitse korraldusega. Sellest jäeti välja viide kaitseväe juhatajale ja ülemjuhatajale ning parlamendile seati kohustus kehtestada eraldi seadusega kaitseväe juhtide ametisse nimetamise ja vabastamise kord. Enne seda nimetas presidendi ettepanekul riigikogu kaitseväe juhataja ning kaitseväe juhtkonna liikmed nimetas ametisse valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul president. Põhiseaduse muutmise juba 2008. aastal algatanud president Toomas Hendrik Ilves põhjendas muudatuse vajadust seisukohaga, et parlamentaarses riigis ei saa kaitsevägi alluda kellelegi teisele kui valitsusele. Ka Ilves soovis põhiseadust muuta kiireloomulisena, kuid lõpuks otsustati seda muuta riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt.
Viiendat korda muudeti põhiseadust aastal 2015, kui kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääletaja vanuse alammäär langetati 18 eluaastalt 16 eluaastale (aktiivne valimisõigus). Ka selle muudatuse tegid riigikogu kaks järjestikust koosseisu.
Sel nädalal riigikogus algatud eelnõu on koostatud sooviga muuta Eesti põhiseadust kiireloomulisena. Ega meil seda otsust enam kuhugi lükata ole. Põhiseaduse muutmine kiireloomulisena riigikogu ühe koosseisu jooksul on praegu kõige kiirem tee.
See protsess kestab siiski vähemalt seitse kuud, aga kui riigikogul on tahet, jõuab selle enne järgmisi kohalikke valimisi ära menetleda küll. Formaalsest aspektist on praeguste õigusnormide järgi viimane päev põhiseaduse muudatuse jõustumiseks 2025. aasta 27. juuli, sest hiljemalt selleks ajaks peavad olema valimisringkonnad moodustatud. Need tuleb praegu kehtiva seaduse järgi moodustada hiljemalt 90. päeval enne valimispäeva.
Ja lõpetuseks. Pole midagi ennekuulmatut selles, et kolmandate riikide kodanikud ei saa valimistel osaleda.
Euroopa Liidus on riike, kus see nii on, lausa 12. Meile kõige lähemal asuvatest riikidest on see nii Lätis, samuti ei saa kolmandate riikide kodanikud hääletada liidu kõige mõjuvõimsamas riigis Saksamaal.
Mina igatahes andsin sellele eenõule allkirja ja kavatsen ka selle poolt hääletada. Kaua me seda teemat veeretame – aeg oleks see ükskord ära otsustada.