Vabaerakonna esimees Märt Meesak kirjutas Tartu kriisivalmidust puudutava artikli, pöörates erilist tähelepanu varjumiskohtadele (TPM, 15.10). On väga tänuväärne, et autor elanikkonnakaitse teema fookusesse võtab ning juhib tähelepanu ka sellele, et Eestis pole varjumisteemadega tegeletud nii põhjalikult nagu näiteks põhjanaabrite soomlaste juures.
Siiski on artiklis mõned vead ja liialt tumedates toonides pintslitõmbed, mida oleks tarvilik korrigeerida.
Meesak kirjutab, et Tartul on vaja tagada 110 000 inimese varjumisvõimalus. Esiteks tasub tähele panna, et enne vahetut sõjalist konflikti liigub arvestatav hulk tartlasi usutavasti linnast eemale (näiteks riigikaitselisi ülesandeid täitma või evakueerub Lääne-Eesti poole) ning linnas varjuvate inimeste hulk pole kaugeltki nii suur, nagu autor leiab.
Ulatuslikku evakuatsiooni sõja korral Tartust Lääne-Eesti poole harjutati mõni nädalavahetus tagasi edukalt õppusel Lõuna Sild. Oma tegevust kriisiolukorras (sealhulgas ka hooldekodude elanike evakuatsiooni) harjutas ka Tartu linnavalitsus.
Osalesin linnavalitsuse õppusel riigikogu vaatlejana ja Lõuna Silla õppusel evakueeritavana ning oli selgelt näha, et mõlema õppuse korraldajad on ülesannete kõrgusel, võttes elanikkonnakaitse ettevalmistusi täie tõsidusega.
Teiseks ei paista autor mainitud loos tegevat vahet avalikel varjumiskohtadel, mille eest hoolitseb päästeamet koos kohalike omavalitsustega, ning varjumiskohal, mis peaks igal inimesel olema enda elukohas valmis vaadatud.
Üheselt tuleb aru saada, et kriisivalmiduse suurendamisel ei tasu lootma jääda ainult ametkondade peale, vaid valmistuda tuleb igal inimesel, igal perekonnal, majapidamisel ja korteriühistul. Vastutus kriisivaru tekitamise, varjumise läbimõtlemise, enda ja oma lähedaste elu hoidmise eest lasub eelkõige meil kõigil endil, mitte ainult keskvalitsusel või omavalitsustel.
Tartlasele ei tohi jätta muljet, et 20 avalikku varjumiskohta Tartus on ainsad varjumisvõimalused ning ta peab ohusireenide kõlades nende poole liduma hakkama.
Esimene valik varjumiseks on siiski kelder või mõni teine akendeta ruum enda elukohas. Linna avalikud varjumiskohad on mõeldud inimestele, kes on ohu korral avalikus ruumis ja kellel pole paremat ja kiiremat kohta, kuhu varjuda.
Laiemalt. Tartu linn korraldab koos partneritega regulaarseid kriisiõppusi. Linna palgal on kaks kogenud kriisikoordinaatorit, kelle igapäevane töö on suurendada linna võimet kriisidele reageerida. Linnal tervikuna ning olulisematel asutustel on erinevaid ohustsenaariumeid arvestavad kriisiplaanid, varud ning mitmetel kriitilise tähtsusega hoonetel ka autonoomne toimimisvõime.
Tartusse tuleb sellel aastal avalikke varjumiskohti juurde, ning igal eramaja omanikul ja korteriühistul on võimalik päästeametiga kokkuleppel vaatamas käia Nisu tänaval asuvat näidisvarjumiskohta. Päästeamet kavandab ka uut taotlusvooru, kust korteriühistud saavad kriisikindluse parandamiseks raha taotleda. Aasta lõpuks peaks Tartu olema kaetud ohusireenidega. Töö käib.
Ahjaa. Kuivõrd härra Meesak soovitas kultuurikeskuse Siuru raha eest varjendeid ehitada, siis olgu öeldud, et Siuru alla planeeritakse varjendit rohkem kui 300 inimesele.