Nõusoleku seadustamine ja selle rakendamine aitavad hoopis paremini tagada, et seksuaalvägivalla juhtumid jõuavad õiguskaitsesüsteemi ning ohvritele tagatakse nende väärikus ja kaitse, kirjutab Hanah Lahe.
Kersti Kaljulaidi fondi eestvedamisel toimunud nõusolekuseaduse foorumil kõnelenud eksperdid olid ühel meelel, et nõusolekuseaduse juba vastu võtnud riikides on ühiskond muutunud paremuse suunas ning on tugevnenud seksuaalvägivalla ohvrite kaitse.
Eesti vajab Põhjamaade eeskujul jah-mudeli kehtestamist, mis muudaks ühiskondlikku arusaama seksuaalvägivallast ning toetaks ohvrite väärikuse taastamist.
Kui küsida inimestelt, mis on vägistamine, vastatakse üldiselt midagi sarnast: “Seksuaalakt, kus üks osapool pole nõus”. Miks me siis nõusolekuseadust ei peaks toetama? Nõusolek peab olema vabatahtlik, tõeline ja ehtne, mitte tulenema jõust või sellega ähvardamisest.
Eestis hetkel kehtiv seksuaalkuritegude seadusandlus nõuab, et vägistamise puhul oleks lisaks nõusoleku puudumisele tuvastatud ka vägivald või ohvri seisund, mis takistas vastupanu osutamist. See teeb ohvrite olukorra keeruliseks, kuna sageli ei jää rünnaku käigus füüsilisi vigastusi ning ohvril puudub võimalus vastu hakata.
Paljud seksuaalvägivalla ohvrid on sattunud füsioloogilisse “võitle-põgene-tardu” seisundisse ja see muudab nende võime reageerida vägivaldses olukorras piiratuks või olematuks. See tähendab, et ohver ei ole alati suuteline vastama ründajale selge ei-ga. Ühiskonnas ja õigussüsteemis peaksime seetõttu eelistama põhimõtteid, mis lähtuvad aktiivsest nõusolekust.
Seksuaalkuritegude arv on kasvanud
Seksuaalvägivald on üks kõige rängemaid isikuvastaseid kuritegusid, mis mõjutab ohvrit väga tugevalt. Võrreldes 2022. aastaga kasvas möödunud aastal Eestis seksuaalkuritegude arv 19 protsenti ehk 118 ohvri võrra, kokku registreeriti 731 täisealise kannatanuga seksuaalkuritegu. Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude arv kasvas 2023. aastal võrreldes varasemaga 107 ohvri võrra, registreeriti 637 alaealise kannatanuga (kontaktset ja mittekontaktset) seksuaalkuritegu.
Eestis on iga teine naine kogenud seksuaalset ahistamist ning iga kolmas kogenud füüsilist või seksuaalset vägivalda, mille toimepanijaks on enamasti lähisuhtepartnerid. Paraku on Eestis levinud eksiarvamus, et vägistamine leiab aset pigem pimedal tänaval tundmatu ründaja poolt, kuid arvud räägivad teist keelt.
Justiitsministeeriumi andmetel on seksuaalkuritegude toimepanijaks vaid 11 protsendil juhtudel võõras inimene ning neljal protsendil juhtudel tundmatu inimene. 84 protsendil juhtumitest on kurjategijaks muu tuttav või pereliige, muuks tuttavaks loetakse näiteks lastekodukaaslast, (endist) elukaaslast, vanemate sõpra, huviringi juhendajat jm. Ekslikud eelarvamused muudavad ohvrite olukorda veelgi raskemaks ning võivad neid takistada abi otsimast.
Oluline on märkida, et nõusolekuseaduse toetamine ja rakendamine ei ohusta süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest süü tõendamine jääb endiselt kuritegude uurimisel kesksesse rolli. Nõusoleku seadustamine ja selle rakendamine aitavad hoopis paremini tagada, et seksuaalvägivalla juhtumid jõuavad õiguskaitsesüsteemi ning ohvritele tagatakse nende väärikus ja kaitse.
Mis on jah-mudeli ja ei-mudeli erinevus?
Ei-mudeli puhul eeldatakse seksuaalse tegevuse osaliste nõusolekut seni, kuni üks osalistest väljendab, et ta ei ole toimuvaga nõus. Selle mudeli järgi on vaikimine nõusolek. Nõusoleku puudumist väljendatakse nii sõnaliselt, kehakeeles kui ka muul viisil, samal ajal on ei-mudelit kritiseeritud seoses kannatanu tardumisreaktsiooniga, mida kirjeldasin varasemalt ning millele juhib tähelepanu ka GREVIO. Ei-mudelit rakendavad karistusõigusena näiteks Saksamaa ja Austria.
Jah-mudeli puhul tuleb seksuaalse tegevuse osalistel väljendada oma nõusolekut seksiks ehk anda n-ö aktiivne nõusolek. Nõusolekut väljendatakse samuti sõnaliselt, kehakeeles või muul viisil. Kuni nõusoleku väljendamiseni see puudub, seni ei saa seda eeldada.
Seega, kuni üks osapool ei ole nõusolekut väljendanud, on teise osapoole asi välja selgitada, kas nõusolek on või mitte. Nõusolek peab olema vabatahtlik ehk antud vaba tahte tulemusena. Jah-mudel on aluseks võetud näiteks Soome, Rootsi, Taani, Islandi ja veel mitmete riikide karistusõiguses.
Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud 21 Euroopa Liidu riigist on 14 riiki alates 2014. aastast viinud oma seadused kooskõlla seksuaalvägivalda ja konkreetselt vägistamist käsitleva konventsiooni asjakohaste sätetega. Viis Istanbuli konventsiooni osalisriiki – Eesti, Prantsusmaa, Itaalia, Poola ja Rumeenia – ei ole astunud samme, et lisada nõusolek vägistamise kriminaalmääratlusse.
Eesti valitsuse koalitsioonileppes on kirjas otsus viia karistusseadustiku seksuaalse enesemääramise vastased süüteod vastavusse Istanbuli konventsiooniga, võttes arvesse nõusoleku põhimõtet, et tagada seksuaalvägivalla ohvritele parem kaitse. Istanbuli konventsiooni artikli 36 lõige 2 sätestab, et nõusolek tuleb anda vabatahtlikult inimese vaba tahte tulemusena, mida hinnatakse kaasnevate asjaolude kontekstis.
Nõusolekuseadusest võidab kogu ühiskond
Kuigi Eestis on 90 protsendi juhtumite puhul seksuaalkuritegude ohvrid naised, ei ole nõusolekuseadus ja selle vastuvõtmise toetamine ainult naiste teema. Põhjamaade kogemus näitab, et pärast nõusolekuseaduse vastuvõtmist on ka meeste hulgas kasvanud julgus oma juhtumitest rääkida ja abi otsida.
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo tõi foorumil hästi välja, et seksuaalvägivalla juures on oluline rääkida peale naiste ja meeste laiemalt ka teistest ühiskonnagruppidest, kes on seksuaalkuritegudele väga haavatavad: LGBT+ kogukond, eakad ja puuetega inimesed. Kuna seksuaalkuriteo ohvreid on igast ühiskonna- ja sotsiaalgrupist, võidavad nõusolekuseaduse kehtestamisest kõik.
Eesti karistusseadustiku muutmine nõusolekuseaduse põhimõtete järgi ei tähenda ainult paremat kaitset seksuaalvägivalla ohvritele, vaid laiemat ühiskondlikku muutust. Üleminek jah-mudelile, mille puhul seksuaalse tegevuse eelduseks on mõlemapoolne selge nõusolek, muudaks Eestis ühiskondlikku suhtumist ja õigussüsteemi toimimist seksuaalkuritegude osas.
Seadusandlike muudatustega peavad kaasnema ka süsteemsed ja laialdased muutused. Õiguskaitseorganite, tervishoiutöötajate ja teiste spetsialistide koolitus peab tagama, et nad oskaksid nõusoleku põhimõtteid praktikas rakendada ning suudaksid ohvreid tõhusalt aidata. Teadlikkuse tõstmine ühiskonnas aitab vältida müüte ja väärarusaamu seksuaalvägivalla kohta ning toetab ohvrite väärikust ja õigusi ning ühtlasi ka vähendades seksuaalkuritegude arvu.
Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Egert Belitšev ütles foorumil tabavalt: “Kui varastatakse auto, siis politsei ei küsi, kas auto peal ikka oli kirjas, et seda autot ei tohi varastada.” On ju iseenesestmõistetav, et ükskõik millise muu kuriteo puhul me ei küsi, kas ohver ikka avaldas selgelt vastumeelsust ja hakkas vastu.
Ühe kõige räigema kuriteo puhul, nagu seksuaalvägivald on millegipärast ühiskonna suhtumine teistsugune. Igas normaalses sotsiaalses olukorras inimeste vahel küsitakse üksteiselt nõusolekut ja suheldakse, et üksteist mõista. Miks peaks seksuaalakt siis kuidagi erinema? Ehk siis ärme müstifitseeri nõusolekuseadust, selle vastuvõtmine jah-mudeli põhiselt on nii Eesti ühiskonna kui ka õigussüsteemi arenemiseks hädavajalik.