Hiinale sobiks, kui Ukraina kaotaks territooriumit ning kui Vene väed jääksid „rahumeelselt“ okupeeritud ja piirialadesse sisse. Hiina kasutab Ukraina sõda simulatsioonina demokraatlikult juhitud läänemaailma vastu.
Kui küsida ükskõik milliselt meie julgeolekuasutuse juhilt, mis on Eesti kolm suurimat ohtu, siis vastus on kõigil sama. Need ohud on Venemaa, Venemaa ja Venemaa. Kuid niinimetatud kurjuse telg maailmas on laiem. Sinna kuuluvad veel Iraan, Põhja-Korea ja muidugi võimsalt suur Hiina, kes tihtipeale täidab oma liitlastele nii isa, ema, tööandja, arsti, mehhaaniku, laenuandja ja õpetaja rolli.
See Hiina käsijuhtimine on väga ilmekalt tulnud esile Venemaa agressiooni sõjas Ukraina vastu. Washingtoni NATO tippkohtumise kommunikees tehti üllatavalt agressiivne noomitus hiinlaste suunas: mõisteti hukka kriitilise abi andmine, selleks et Venemaa saaks sõjamasinat töös hoida, ja strateegilise partnerlussuhte süvendamine Venemaaga. USA ametnike sõnul impordib Venemaa 70% mehhaanilistest tööpinkidest ja 90% mikroelektroonikast Pekingist.
Hiina jaoks on sõda Ukrainas võimalus
Levivad kuulujutud, et Hinna kommunistlik liider Xi Jinping palus Venemaa diktaator Putinil 2022. aasta veebruaris sissetungi Ukrainasse edasi lükata, sest Hiina võõrustas taliolümpiamänge. Aitäh Xi, et lubasid Putinil paar päeva hiljem hakata sadu tuhandeid tsiviilisikuid mõrvama, vägistama, alandama ja miljonite inimeste kodusid hävitama. Loodetavasti teeb talle heameelt, et Putini perekonna noorimad liikmed räägivad tema enda sõnul puhtalt hiina keelt.
Viimase aasta jooksul on Hiina proovinud mängida globaalse lepitaja rolli, võõrustades tähtsaid külalisi ning öeldes, et vaid nemad suudavad sõja Ukrainas kiiresti lõpetada. Kuid kelle huvides tahaks Hiina seda sõda lõpetada? Vastust te teate – see on Venemaa huvides.
Hiinale sobiks, kui Ukraina kaotaks territooriumit ning kui Vene väed jääksid „rahumeelselt“ okupeeritud ja piirialadesse sisse. See ei oleks sõja lõpp, vaid järjekordne vaheaeg, mille tulemusel ei valitseks Ukrainas endiselt rahu. Lisaks kasutab Hiina Ukraina sõda simulatsioonina demokraatlikult juhitud läänemaailma vastu. Kuna Euroopa koos liitlastega keskendub täielikult Ukrainale, siis on Hiinal vabamad käed India ookeanil tegutsemiseks.
Pehme ja nähtamatu jõud käsikäes
Hiina kasutab teadlikult pehmet jõudu, et enda poole meelitada lääne ametikandjaid. Korraldatakse suursuguseid visiite Hiina kaunitesse paikadesse, kus pakutakse külalistele mitmesugust meelelahutust. Üks hiilgavamaid näiteid pehmest jõust on üle maailma umbes 550 Konfutsiuse Instituuti, kus õpetatakse hiina keelt ja kultuuri, kuid nendes õppeasutustes osatakse peenekoelist propagandat ridade vahele trükkida.
Hiina tööriistakasti kõige edukam relv on aga nähtamatult miljardite inimesteni jõudnud. Oma tehnoloogia eksportimisega soovib Hiina jõuda punkti, kus lääne tehnoloogiga ei olegi võimalik neid asendada ning seeläbi pole enam võimalik asendada ka Hiina riigi poliitilist mõjuvõimu. Huawei tegi maailmas jõulisi samme, et imbuda sisse riiklikesse sidevõrkudesse. Õnneks suures pildis edutult, nii Euroopa Komisjoni kui Eesti vaade oli, et Huawei on julgeolekuoht.
Hiina aga laiendab pidevalt oma arsenali. Robottolmuimejate ja -muruniidukitega kaardistatakse lidar-süsteemidega meie kodusid, sotsiaalmeedia platvormi Tiktok (kuulub tegelikult ettevõttele Bytedance, mis on kohustatud looma oma ettevõttesse kommunistliku partei liikmetele juhtivaid ametikohti) kaudu kogutakse andmeid tehisintellekti välja arendamiseks. Kas Eesti peaks sarnaselt USA ja UKga arutama TikToki keelustamist? Ma arvan, et jah.
Ärme unusta, et punase draakoni hammustus jõudis hiljuti ka meile armsasse Soome lahte, kui täiesti töökorras Hiina kaubalaev täiesti kogemata võttis kaasa tükikese Balticonnectorist.
Mida Eesti võiks Hiinaga ohuga teha?
Esiteks seda tunnistada. Seejärel vähendada diplomaatilisi suhteid. Kas teate, et Eestis on Hiina saatkonnal kaks kaitseatašeed ehk diplomaatilist sõjandusspetsialisti? Millist koostööd nad teevad või kelle jaoks need inimesed Eestis infot koguvad? Minu teada pole Eesti kaitseväel Hiina sõjaväega ühisteemasid, vaid loeme iga nädal, kuidas Hiina teeb koos Venemaaga ühisõppuseid. Eesti saatkonna vähendamine Pekingis oleks kärpeülesannet saades oluliselt targem samm kui eelmisel aastal suletud New Yorgi konsulaat.
Teiseks tuleb otsida Aasias demokraatiameelseid liitlasi. Jaapan on viimasel ajal oluliselt hakanud oma kaitsevõimet tugevdama, nad ei tee seda juhuslikult, vaid nende ohuhinnang näeb ette jätkuvat Hiina agressiivset käitumist. Taiwan tunnetab Hiina ohtu sama teravalt kui meie Vene ohtu ning teab, kuidas nende teadmistega ringi käia. Nendega suhete tugevdamine oleks meile loogiline samm, mis tõstaks kaitsealaseid teadmisi aga annaks ka võimaluse majanduskoostöö arendamiseks. Väiksest Tšehhist võib näiteks saada oluline lüli pooljuhtide arendamisel Euroopas ning seda just tänu tihedatele suhetele Taiwaniga.
Kolmandaks tuleb välistada riigihangete kaudu Hiina seadmete kasutuselevõtt. Tallinna lennujaamast reisile minnes on meie isiklikud asjad läbi valgustanud Hiina riigifirma Nuctech, kelle emafirma arendab Hiinas tuumapomme. Julgeoleku kindlustamine ei peaks tulema Hiina odavuse hinnaga.
Ma usun, et laiem üldsus saab Hiina ohust aru. Rahvaesindajatena oleme kohustatud seda ka oma sõnades ja tegudes väljendama. Seetõttu taunin ka väga selgelt oma kolleegide visiiti Hiinasse. Meil ei tohiks olla turismivisiite riiki, kes aitab planeerida meie ja meie liitlaste vastu agressioone. Kui tahame Hiinale edastada Eesti seisukohti välispoliitikas siis teeme seda palun külmas koosolekuruumis välisministeeriumis.