Uus peaminister Kristen Michal lubas ametisse astudes eestlastele kindlustunnet, konkurentsivõime kasvu ja otsustusjulgust. Neid kolme vajab hädasti ka Eesti kõrgharidus.
Praegu lähtuvad ülikoolid kokkuleppest, et tasuta kõrgharidusele üleminekust tekkinud lünga täitmiseks kasvatab riik kõrgharidusele eraldatavat summat kuni 2026. aastani 15 % aastas.
Äsja peetud koalitsiooniläbirääkimised annavad lootust, et riik peab oma lubadust ega kärbi seda summat, kuigi Eesti rahaline olukord on katastroofiline ja selle lubaduse täitmine on väga kallis.
Küsimus on aga selles, mis saab kahe aasta pärast? Milline saab olema kõrghariduse rahastusmudel alates 2027. aastast?
Juba järgmisel kevadel algavad riigi ja ülikoolide vahel uued läbirääkimised halduslepingute teemal, kus lepitakse kokku, mida ülikoolid teevad ja mille eest ning kui palju riik tasub. Mäletame, kuidas 2022. aasta veebruaris ülikoolide rektorid keeldusid riigiga lepingu sõlmimisest ja kokkuleppe saavutamine võttis kaua aega.
Vajame juba praegu laiapõhjalist arutelu, kuidas tagada kõrghariduse kvaliteet ja jätkusuutlik rahastamine ning milliseid reforme oleks vaja teha. Seejuures ei peaks rääkima ainult sellest, kui palju kõrgharidusel raha vaja on, vaid ka seda, mida õppijad, tööandjad ja ülikoolid saaks teha ja on valmis tegema.
Mida kõrgkoolid ise saavad teha (teisiti)?
Minu meelest võiks riik ja ülikoolid rohkem ühisosa leida ja aruteludes keskenduda senisest enam sellele, mida kõrgkoolid saaks teha riiklike prioriteetide elluviimiseks – eesti keele ja kultuuri hoidmiseks ja arendamiseks, konkurentsivõime kasvatamiseks ja meie julgeoleku tugevdamiseks.
Toon mõned näited. Riik ootab ülikoolidelt tööturule vajalike spetsialistide koolitamist, aga ka seda, et nad läheksid tööle omandatud erialal. Vähe on kasu, kui näiteks õpetajakoolitus meelitab stipendiumide abil ligi rohkem õppijaid, aga uusi õpetajad lisandub kooli ikka vähe või lahkuvad nad koolist mõne aasta jooksul.
Võib-olla aitaks see, kui ülikool pööraks rohkem tähelepanu õpetajatele vajalike sotsiaal-emotsionaalsete oskuste (sh säilenõtkuse ja enesekehtestamise oskuste) õpetamisele, mis aitaks õpetajal kooli keerukas pingeväljas toime tulla.
Kui IKT spetsialiste ja insenere napib, sest vähesed omandavad koolis matemaatikapädevuse, kas siis ülikoolid võiks panna rohkem ressurssi matemaatika didaktikale ja luua päästeprogrammi matemaatikaõpetajate koolitamiseks ja tõhusamate õppematerjalide loomisele?
Kui riigi üks prioriteete on teostada üleminek eestikeelsele haridusele, siis kuidas ülikoolid sellele kaasa aidata saaks (mitte ainult eesti keele õpetajate ettevalmistamisel)? Kui suur on ülikoolide panus eesti keele kui võõrkeele didaktika arendamisel ja õpetamisel, kõigi ainete õpetajatele võõrkeele õpetamise pädevuse andmisel muukeelsete õpilaste toetamiseks ning õppe-metoodiliste materjalide ettevalmistamisel? Kuidas aitavad ülikoolid kaasa tehisintellekti lahenduste väljatöötamisele ja kasutuselevõtule erinevates valdkondades, leidmaks lahendusi tööjõu nappusele?
Ülikoolide kvaliteedihindamine võiks pöörata rohkem tähelepanu sellele, kas ja kuidas on kõrgkoolis muutunud õppimine ja õpetamine, arvestades digipööret ja asjaolu, et valdav enamik tudengeid töötab.
Kas oleme küsinud, kuidas on kõrgkoolides võimalik õppijal luua ja järgida oma personaalset õpirada, õppekavast mahajäämata käia välisvahetuses, kuidas toetatakse õppija personaalseid valikuid ja vastutuse võtmist? Mismoodi kõrgkoolid tegelevad õppijate üldpädevuste arendamise ja hindamisega, mis tööturul muutuvad üha olulisemaks?
Oki raportis tõstatatud teemad on endiselt aktuaalsed
Ootaks arutelu selle üle, kas kõrgharidusvõrgu korrastamine võiks anda kokkuhoidu ja tõsta õppekvaliteet? Kahjuks pole praegu ühtki analüüsi dubleerimise kohta.
Riigikogu kõrghariduse toetusrühma raportis (2021) küsis Heli Mattisen, kas ärindust ja haldust peaks õpetama 7 kõrgkoolis; tehnikat, tootmist ja tehnoloogiat ja kunste 5 kõrgkoolis; informaatika- ja infoteadusi, bio- ja keskkonnateadusi, arhitektuuri, tervishoidu 4 kõrgkoolis; õigusteadust, ehitust ja muusika ning teatrikunsti 3 kõrgkoolis? Mis on kolme aasta jooksul muutunud?
Ilmselt väga suuri kokkutõmbamisi pole olnud, aga 2019-2021 vahemikus oli mitmel ülikoolil punkt vähendada ärinduse-halduse tasuta vastuvõttu ja seda kokkulepet on ikka järgitud.
Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk saatis mulle mõned näited TÜ tegevusest dubleerimise vähendamisel.
1. Loobuti sotsiaaltöö õpetamisest (st 1 õppekava kinnipanekut, aga vormiliselt tervet õppesuunda).
2. Samuti loobuti tehnika valdkonnas keskkonnatehnoloogia vastuvõtust ja tehakse nüüd selles vallas EMÜ-ga koostööd ingliskeelse õppekava õpetamisel, aga ise enam vastu ei võeta tasuta kohtadele.
3. Suurema näitena võib tuua ärinduse-halduse-õiguse valdkonna, see on peamiselt dubleerimise võtmes fookuses olnud. Näiteks, Tartu Ülikoolis oli 2018. aasta vastuvõtt tasuta kohtadele 704, 2024. aastal 367, I ja II aste kokku.
Õppetasu – kas ühtlaselt kõigile, teatud erialadel või ainult teatud õppevormides?
Kõrghariduse rahastamine on ka muidugi tähtis ja ülikoolid võivad öelda, et kõiki neid asju saame teha vaid siis, kui meil on piisav rahastus.
Uues koalitsioonileppes 2024-2027 on kirjas, et kõrgkoolidele antakse vabadus küsida teatud erialadel õppetasu. Ajakirjanduses ongi nüüd alanud arutelu, kus kohati põhjendamatult hirmutatakse õppemaksuga tänaseid tudengeid ja kurdetakse, et nii võivad osad heade võimetega tudengid jääda rahapuudusel ülikooli ukse taha.
Kindlustunde jaoks on tänastel ja tulevastel tudengitel tähtis teada, et esiteks ei saa õppetasu küsida juba õppima asunud tudengitelt ja teiseks ei ole valitsusel plaani küsida üldist õppemaksu, ilma õppelaenude ja õppetoetuste süsteemi korrastamiseta.
Aasta algusest tegutseb riigikogus koalitsiooni esindajatest koosnev õppelaenu töörühm, kus oleme koos haridus- ja teadusministeeriumiga otsinud võimalusi õppelaenusüsteemi laiaulatuslikuks ümberkujundamiseks.
Laenuvõtja jaoks soodsamad intressid, käendaja kaotamine ning maksimummäära tõstmine on asjad, mis on laual ja kus ka pankadega on läbirääkimisi peetud.
Kahjuks ei õnnestunud ministril tõsta järgmiseks õppeaastaks õppelaenu maksimummäära 6000 euro peale, mis oli ka töörühma soovitus. Õppelaenu maksimummääraks jäi 3000 eurot aastas.
2023. aastal võttis laenu ligi 1500 üliõpilast (4%) ning 189 kutsehariduse õpilast (1%). Karta on, et suurt muutust ei too ka järgmine aasta ja tudengid eelistavad töötamist laenuvõtmisele.
Üliõpilaste toetussüsteemi parendamiseks kahekordistati eelmise õppeaasta algul vajaduspõhiseid toetusi: senise 75, 150 ja 220 euro asemel on vajaduspõhised toetused 150, 220 või 440 eurot kuus.
See ei taga mõistagi üliõpilastele äraelamist, aga on siiski suur muutus, mis nõudis riigilt 7 miljonit lisaraha. Üliõpilaste sotsiaalsete garantiide aruteludega tuleb kindlasti jätkata.
On selge, et õppelaenude ja vajaduspõhiste toetuste süsteem tuleb esimesena korda teha. Alles siis saame arutada õppemaksu sisseviimise üle.
Õppemaks peab teenima õppekvaliteedi tõstmise eesmärki. On ja ka tudengite endi huvides, et nad saaksid ülikoolist hea hariduse, et neid õpetaks parimad õppejõud (kellele tuleb maksta korralikku palka), et neil oleks kaasaegne õpikeskkond, et neile pakutaks praktikavõimalusi.
Kõigel sellel on hind, aga üliõpilase seisukohalt ja ka riigi vaatest on kvaliteetse õppe tagamine investeering, mis tasub end ära.
Seega õppemaksust ei tohiks rääkida vaid ülikoolide eelarveaukude lappimise võtmes, aga just küsides, mis maksab kvaliteetne haridus ja kes peaks või kes on valmis maksma. Muide, neis Euroopa riikides, kus on kehtestatud õppemaks, on ka riik panustanud rohkem.
Ülikoolide suhtumine õppemaksu
Teame toimunud aruteludest, et ülikoolid on praegu väga erinevatel seisukohtadel õppetasu küsimise osas, mistõttu, kui õppemaksu sisseviimise peavad otsustama ülikoolid ise, siis on pilt ilmselt kirju.
Mõned ülikoolid võivad piirduda vaid välisüliõpilastelt või täiskasvanud täiendõppijalt raha küsimisega, teised võivad aga osadel erialadel kehtestada kopsaka õppemaksu.
See võib viia kunagise süsteemi taastumiseni, kus osad õpivad tasuta ja teised maksavad. Kuni 2013. aastani kehtinud süsteemi puhul tagas riiklik koolitustellimus, et kõigil erialadel sai vähemalt teatud protsent tudengeid õppida tasuta.
Näiteks juuras võis see protsent olla vaid 5%, kelle eest tasus riik, aga väga tublide tulemustega gümnaasiumilõpetajatel oli siiski võimalus tasuta õppida.
Muidugi on ka sel juhul, kui ülikool kehtestab mingil erialal kõigile õppemaksu, võimalik osa tudengeid vabastada või maksta hea õppeedukuse eest stipendiumi, mis katab õppemaksu.
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas esitas mai lõpus vabariigi valitsusele analüüsi ja ettepanekud kõrghariduse rahastamise ja õppelaenu süsteemi muutmiseks, kus oli ettepanek viia sisse administreerimistasu kõigile üliõpilastele, 500 eurot õppeaastas. Koos sellega tehti ka ettepanek suurendada väljastatava õppelaenu maksimaalsummat.
500-eurone administreerimistasu, mida minu meelest olnuks mõistlikum nimetada õppekvaliteedi maksuks, tooks kõrgharidussüsteemi esimesel aastal kuni 6,48 miljonit euro ja kolmandal aastal kuni 20 miljonit eurot.
Aga see summa väheneks, kui maksmisest vabastataks sotsiaalmajanduslikult raskemates oludes tudengid või nende erialade tudengid, keda riigil eriti vaja.
Kuigi Tartu Ülikooli rektor professor Toomas Asser julgustas uut valitsust mõtlema õppemaksu sisseviimisele, sest tasuta kõrgharidus pole jätkusuutlik, siis üldise õppemaksu sisseviimiseks puudub nii ülikoolide kui koalitsioonipartnerite toetus.
Koalitsioonileppes olev punkt anda ülikoolidele õigus võtta eestikeelsetel õppekavadel õppemaksu viiks suure tõenäosusega vaid selleni, et õppemaksu küsitaks erialadel, kuhu on suur tung ja kus on loota, et tööle minnes teenitakse head palka.
See aga ei lahendaks kogu kõrghariduse rahamuret. Kui isegi üldise ja ühetaolise 500-eurose administreerimismaksu sisseviimine tooks parimal juhul juurde 20 miljonit eurot, siis jääb sealt veel väga kaugele rektorite seatud eesmärk – 1,5% SKP-st kõrgharidusele. 2022. aasta valitsuse kõrghariduskulud olid 345,8 miljonit eurot, moodustades 1% Eesti SKPst. Seega haigutab soovide ja tegelikkuse vahel veel väga suur lõhe.
Suured muutused, mis nõuavad täiendavaid ressursse
Aprillis 2024 Tartu Ülikooli senati saalis toimunud kõrgkoolide ning haridus- ja teadusministeeriumi ühisarutelul koorus välja mitmeid teemasid, mis vajavad tähelepanu.
Lisaks kõrghariduskulude katmisele tuleb tagada ka ülikoolide tööks vajalikud IT- ja kinnisvarainvesteeringud. Infosüsteemide talituse töötajate arv on 15 aastaga kasvanud kolmekordseks. Lisanduvad infoturbe, andmekaitse spetsialistid ja analüütikud, kes kõik on vajalikud info- ja küberturbe ning andmekaitse nõuete täitmiseks.
Näiteks küberturvalisuse seaduse rakendamise eeldatav maksumus Tartu Ülikooli jaoks on 300000–500000 eurot. Õppetaristu arendamine on kulukas – hübriidõppe ja nn pööratud klassiruumi lahendused on võrreldes tavaliste digilahendustega 3-4 korda kallimad. Võimalik ja vajalik oleks eesti ülikoolide ühise digikampuse loomine.
Kohtumisel rõhutati, et hetkeolukorra analüüsimiseks ja rahastusstsenaariumide koostamiseks on vaja kokku leppida ühtne metoodika, mille järgi kõrghariduse ja ka teadustegevuse kulusid arvutatakse.
Lisaks kõrghariduskulude katmisele tuleb tagada ka ülikoolide tööks vajalikud IT- ja kinnisvarainvesteeringud. Eraraha kaasamise ja väheneva rahvastiku kontekstis tõdeti, et ühiskonnas tuleb läbi arutada, millist rolli kannavad tulevikus välisüliõpilased Eesti majanduses ja ühiskonnas.
Leiti, et 2035. aastaks peab kolmanda taseme haridusega 25–34-aastaste inimeste osakaal olema vähemalt 45%. Seejuures on oluline just magistri- ja doktorikraadiga inimeste juurdekasv. Samas tunnistati, et juurde on vaja ka rakendusliku kõrgharidusega ja kutseharidusega inimesi. Nende juurdekasv aga eeldab tähelepanu üldharidusele.
Kokkuvõttes võib kõike eelnevat arvestades öelda, et õppetasu küsimine kõrghariduses on vaid üks väike küsimus, millele keskendumine ei aita lahendada kõrghariduse keerukaid ja kompleksseid probleeme.
Vaja on leppida kokku erinevate osapoolte – riigi, ülikoolide, õppurite kui ka erasektori panus, teostada korralik õppekavade dubleerimise analüüs ning jõustada terve hulk reforme. Jõudu meile kõigile valikute kaardistamisel, analüüsimisel ja julgete ning tarkade otsuste tegemisel.