Venemaa üha agressiivsem tegevus NATO piiridel ja spionaaživõrgustiku aktiveerimine liikmesriikide territooriumil paneb proovile nii meie närvikava kui ka laiemalt alliansi nähtava valmisoleku end kaitsta. Fašistliku idanaabri strateegiline eesmärk on NATO hävitada, mis nende arvates oleks kõige kuluefektiivsemalt saavutatav heidutuse tõsiseltvõetavuse kummutamise teel.
Kui mõni aeg tagasi Brüsselis NATO luureülemaga kohtusin, ei teinud ta saladust sellest, mis on tema hinnangul lähiaja suurim oht liitlastele. Selleks on Venemaa eriteenistuste katsed korraldada liikmesriikide vastu sekkumis- ja sabotaažiakte, mille eesmärgiks on nii sisemise stabiilsuse häirimine kui ka Ukraina toetamise vähendamine.
Moskvas ilmselt tunnetatakse NATO hajali olekut, sest Ukraina toetamisel on liitlased endiselt pigem tagasihoidlikud ning hirm Venemaa ees pole siiani lubanud alliansi suurriikidel ühemõtteliselt toetada üliolulist võidunarratiivi. Venemaa loeb sellest välja nõrkuse märke ja ebaselget valmisolekut agressioonile jõuga vastata. Seepärast loodetakse Kremlis, et NATOt sisemiselt rünnates ja piire pidevalt kombates suudetakse murendada liikmesriikide ühtsust ning kaitsevalmidust.
Venemaa sõjaväeluure GRU erioperatsioonide üksus 29155 on kurikuulsust kogunud aastaid. Nende tegevust on viimase 10 aasta jooksul tunda saanud Tšehhi Vabariik, Bulgaaria, Montenegro, Suurbritannia ja ilmselt terve rida teisi NATO liitlasi. Nende ampluaasse on kuulunud näiteks lõhkeaineladude hävitamine (2014, Tšehhi), riigipöördekatse (2016, Montenegro) ja inimeste mürgitamine (2018, Skripalide juhtum).
Vene propaganda sisendab juba pikemat aega oma „zombidele“, et nad on sõjas kogu Läänega, kes tahtvat emakest Venemaad hävitada. Selle ärahoidmiseks tuleb võidelda kõigil, kaasa arvatud nähtamatutel, rinnetel.
NATO liitlastele on hakanud üha enam kohale jõudma teadmine, et Venemaa nn hübriidtegevus, nt küberrünnakud alliansi piiridel segaduse ja halli ala tekitamiseks, pole isoleeritud juhtumid, vaid omavahel seotud mõjutustegevuste ahel. Eriilmeliste rünnakute kasvu on märgata mitte ainult luurevaldkonna raportites, vaid ka meediakajastustes. Usinam lugeja on ilmselt ka ise viimastel kuudel nende teemade sagenemist märganud.
Ainuüksi viimase paari nädala jooksul oleme näinud uudiseid Varssavi suure kaubanduskeskuse hävimisest, GPS signaali jätkuvast häirimisest Läänemere regioonis, Vene spioonide vahistamisest Poolas, Vene luurevõrgu ulatusest Austrias, veepiiridel segaduse tekitamisest Soome ja Leedu suunal ning Narva jõel navigatsioonipoide eemaldamisest ja seeläbi katsest jõustada halli alla NATO piiridel.
Kui siia juurde lisada veel varasemast Vene raketi „juhuslik“ eksimine Poola õhuruumi, ründedroonide häiriv tegevus Rumeenia piirialal, strateegiliselt olulise taristu häirimine ning laiaulatuslikud sekkumised liitlaste sisepoliitikasse väärinfo ja võltsnarratiivide levitamise kaudu, siis on ilmne, et Venemaa testib meie reaktsiooni, valmisolekut ning julgust ja tahet end heidutavalt kaitsta. Moskvas teatavasti mõistetakse lääneliitlaste avalikult väljendatud hirmu Venemaa ees kui kutset agressiooni laiendamisele. Isegi NATO liikmesriikide suursaadikud Brüsselis ei julge teha ühist visiiti Kiievisse, kartes, et see võib asetada NATO justkui sõjaolukorda Venemaaga. Rääkimata sellest, et ukrainlased võitlevad tänaseni tinglikult öeldes käed selja taha seotuna, sest neil pole võimalik Lääne relvastust ja moona Venemaa territooriumil asuvate legitiimsete sihtmärkide vastu kasutada.
Venemaa käsitleb sõda Ukrainas kui ühte lahingut Lääne juhitud maailmakorra lammutamiseks. Selle strateegilise eesmärgi lahutamatuks osaks on NATO kui tõsiseltvõetava organisatsiooni hävitamine. NATO liitlastel on viimane aeg ühtsena tegutsedes julgus kokku võtta ning otsustada, milliste sümmeetriliste või asümmeetriliste sammudega Venemaale vastata. Ja siis seda ka teha. Vastasel korral tulevad Venemaa poolt uued provokatsioonid, mis võivad lõpuks viia ka laiaulatusliku konventsionaalse sõjani NATOga.
Selleks on tähtis esmalt NATO sõjalise juhtimise tasandil määratleda uued lävendid artikkel 5 jõustamiseks. Efektiivse kaitse tagamiseks ei piisa enam üksnes konventsionaalse ründeohu tuvastamisest, vaid seda tuleks laiendada ka küberrünnakutele, taristu hävitamisele ja teistele sabotaažiaktidele. Seejärel on oluline, et kaasa tuleb ka poliitiline juhtimine. Esimeseks sammuks sellel teel on fašistliku Venemaa suhtes alandliku ja hirmul hoiaku muutmine ning ühemõttelise võidustrateegia kujundamine NATO eksistentsi ohustava agressiooni vastu.
Lisaks sellele peavad liikmesriigid kiiremas korras tugevdama oma vastuluure ja eelhoiatuse süsteeme, et viia võimalikult madalale ootamatute üllatusrünnakute õnnestumise tõenäosus. Nüüd ja tulevikus, kes iganes ka ei tahaks NATO vastu tegutseda, peab teadma, et igal vaenulikul sammul on reaalsed tagajärjed.