Viimastel nädalatel on palju poleemikat tekitanud Reet Ausi Pariisi olümpia paraadvorm. Meedias on kõlanud palju vastakaid arvamusi, aga minu meelest on see kriitika üsna ülekohtune. Minu jaoks täidab kollektsioon suurepäraselt oma eesmärki: see äratab tähelepanu, on moodne, praktiline ja seejuures ka jätkusuutlik – just viimasest aspektist ehk tegelikult Reet Ausi disaini kaubamärgist peakski rohkem rääkima.
Paraku pole Eestis kangatööstust ja sellest on kahju. Aga see ei pea tingimata tähendama mööndusi kvaliteedi ja usaldusväärsuse arvel, kui kangas tellida mõnest ELi-välisest riigist – Ausi rõivatootja on sertifitseeritud ettevõte ja ka rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) liige.
Ülevoolavat negatiivset tagasisidet on tulnud mitmelt poolt: Viru keskuse turundus- ja kommunikatsioonijuhilt Kristel Sooarult, moekunstnik Karolin Kuusikult, Euroopa Parlamendi üksuse juhilt Martti Kalauselt, õiguskomisjoni esimehelt Peeter Järvelaiult, samuti poliitik Evelyn Sepalt, kes pidas kollektsiooni „rõvekoledaks“.
Ma vaidleks kõigile vastu, lisaks heale disainile on rõivad ka jõudsa kommunikatsiooniga: Eesti lipp on suurelt ja uhkelt, aga siiski maitsekalt esindatud. Kandekotid on viimastel aastatel väga moes ja noorte seas pole need enam ammu pelgalt turul kantavad aksessuaarid. Teksaseelikud ja -püksid on seevastu aegumatud klassikud igas riidekapis. Üldmulje on igati popp ja noortepärane.
Öeldakse, et maitse üle ei vaielda ja ilmselgelt pole mina ka moeekspert. Aga esiteks – vähem negatiivsust! Ja teiseks – kui Eesti disainerid otsustavad oma äri üheks aluseks seada ringmajanduse, siis see on ju vaid kiiduväärt. Ausi disain on olenemata riideesemest selgelt äratuntav ja eristuv ning rõhutab ka mitmetel juhtudel konkreetselt upcyclingut (rõivaid toodetakse tootmiseelsetest kangajääkidest) kas väiksema või suurema ülesse suunatud noolekesega.
Erinevatest jääkidest kokku pandud disain näitab juba ilma liigse värvide ja detailideta, et tegu on millegi omapärasega. Mõned aastad tagasi palusime Reformierakonnaga Reet Ausilt aegumatuid kampaaniasärke. Materjalideks olid meie enda vanad kampaaniasärgid. Tulemus oli uskumatult äge ja tõesti – aegumatu. Igaks uueks sündmuseks, kampaaniaks või olümpia-aastaks ei ole tarvis nullist alustada, vaid esmajoones tuleks igasuguse disaini puhul arvestada juba täna olemasolevate ressurssidega.
Jätkusuutlikkus pole ainult taaskasutus, vaid ka juba toodet disainides selle kogu elutsüklile mõtlemine. Selleks, et riided prügimäele ei satuks, peavad nad esmajoones praktilised ja kantavad olema. Selle kriteeriumi täidab Ausi olümpiakollektsioon sajaga. Lisaks sellele, et kollektsiooni T-särgid on tehtud tootmises üle jäänud kangastest, on need ka puuvillased ja seetõttu lihtsasti ümbertöödeldavad, juhul kui need saata ringlusse. Teksariie on iseenesest küll keskkonnale koormav, aga see-eest ajatu ja käib tänapäeval vast igaühe garderoobi juurde.
Minu arvates on nii stiili kui ka rohelisuse nimel kollektsioonis tehtud palju tööd ja nähtud vaeva. Et meie olümpiasportlased veel ka jätkusuutlikkuse sõnumit oma riietes kannavad, see on heas mõttes uus tase!