Marko Mihkelson: „Seltsimees J“ juhtum ehk Kremli salajane sõda Lääne vastu

Arvamus
|
Marko Mihkelson
|
23.04.2024

Viimase kahe aasta jooksul on Lääne luureteenistused saatnud oma riikidest välja üle 400 Vene eriteenistustega seotud isiku. Kindlasti on see pärssinud Kremli võimekust pidada nähtamatul rindel Lääne vastu salajast sõda. Samas oleksime väga naiivsed, kui arvaksime, et Venemaa aastakümnete pikkune teadlik õõnestustegevus lääneriikides oleks sellega läbi lõigatud. Ajal, kui Lääs nautis rahudividende, jätkas Venemaa aktiivselt ja takistamatult oma mõjuagentide baasi laiendamist, kes täna on paljudes riikides aktiveeritud. Järgnev lugu avab veidi Kremli salajase sõja olemust.

Sergei oli vaid 53-aastane noor mees, kui teda tabas ootamatult südamerabandus. Ta suri oma kodus, Florida läänerannikul asuva väikelinna Osprey virsikuvärvi majas. Vaid tema naaber teadis, et Sergei oli tegelikult olnud kunagi KGB polkovnik, kes põgenes Kremli teenistusest ja sai veel enne elupäevade lõppu koos abikaasa Heleni ja tütre Kseniaga USA kodanikeks.

13.juunil 2010, kui Sergei suri, ei saanud laiem avalikkus sellest kohe teada. Alles 9. juulil, kui USA ja Venemaa vahel toimus viimaste aastakümnete suurim spioonide vahetus, läks Sergei abikaasa Helen viimaks meediasse ja teatas oma mehe surmast. Ta püüdis ennetada spekulatsioone teemal, justkui oleks Sergei surnud Vene eriteenistuste kättemaksu tagajärjel.

Paar nädalat hiljem ütles toonane Venemaa peaminister ja tänaseks rahvusvaheliselt tagaotsitav Putin väljavahetatud spioonidega Moskvas kohtudes, et iga reeturi palk on surm. Me ei tea, mida Putin toona konkreetselt silmas pidas ja kas ta mõtles ka Sergei peale, kuid FSB kunagise ohvitseri Aleksander Litvinenko tapmine Londonis 2006. aastal tuletas kogu maailmale meelde, et Venemaa eriteenistused pole oma käitumismustrit muutnud. Vähemalt nendele, kes tahtsid sellest aru saada ja järeldusi teha.

Sergei Tretjakov ehk „seltsimees J(ane)“ on tänaseni kõrgeim Venemaa välisluure ohvitser, kes pärast 1991. aastat reetis oma kodumaa ja valis elu vabas maailmas. Teda oli luurajana treenitud Põhja-Ameerika keskkonda suurepäraselt sulanduma; ta valdas vabalt kolme keelt, oskas olla mittevenelikult teravmeelne ning suutis naerda iseenda vigade üle, kui eksis Ameerika traditsioonide vastu või takerdus slängi peensustesse.

KGB/SVR luureohvitseri elu muutus 1993. aasta oktoobris, kui ta Moskvas toimunud riigipöördekatse ajal mõistis, et tema riik liigub vales suunas ning et demokraatia jääb Venemaal veel kaugeks unistuseks.

Algul Venemaa välisluure (SVR) residendina Ottawas ja seejärel 1995. aastast New Yorgis SVRi residendi asetäitjana ametis olnud Tretjakov täitis küll kohusetundlikult oma leivaisa ülesandeid, kuid otsis järjekindlalt võimalust poolt vahetada. Veetnud mõned aastad topeltagendina, õnnestus tal lõpuks 11. oktoobril 2000 koos perega märkamatult lahkuda Venemaa ÜRO esindusest ja kaduda USA kaitsva tiiva alla. Ta andis üle enam kui 5000 salajast dokumenti ja kirjutas üle 400 analüüsi.

2008.aastal teavitas ta lõpuks avalikkust, mis ja miks oli toimunud. Tema kümnete tundide pikkused intervjuud vormusid lõpuks raamatuks „Seltsimees J“. Tretjakovi ülestunnistused kirjutas kokku ajakirjanik Pete Earley, keda soovitas autoriks Briti luureülem. Raamatu kaanel on tähenduslikult kirjas poolik lause: „Kui Nõukogude Liit kadus, spioonid ei kadunud mitte…“ .

Täpselt nii see oligi, kuigi vaba maailma poliitiline eliit tõrkus seda tunnistamast. Seda koguni kuni 2014. aastani, kui Venemaa raius jõuga Euroopas Krimmi näol tüki maad enda kasuks ja alustas sõda terve riigi hävitamiseks. Alles siis jõudis Venemaa tagasi Lääne luuremaailma suurele radaripildile. Terve põlvkond eelistas uskuda midagi muud ajal, kui Venemaa oli palehigis panustanud selle sama maailma lammutamise ettevalmistamiseks.  Midagi sarnast, kuigi väiksemas mahus, oli Venemaa teinud ka 1920. ja 1930. aastatel, kui lääneriikides polnud kaasaegseid luureorganeid üldse loodudki. Nõukogude spioonid jalutasid Teise maailmasõja ajal USAs ringi ilma igasuguse vastutegevuseta. Luure Keskagentuur loodi alles 1947. aastal, ligi kolmkümmend aastat pärast Venemaa ideoloogiliselt sihitatud KGB eelkäija VeTšekaa loomist. Selleks hetkeks oli Venemaal salajases sõjas Lääne vastu juba terve põlvkonna jagu edumaad.

Tretjakovi peamine sõnum ameeriklastele ja vabale maailmale oli ühemõtteliselt selge: „Ma tahan hoiatada ameeriklasi. Inimestena olete väga naiivsed Venemaa ja tema kavatsuste suhtes. Teie arvate, et kuna Nõukogude Liitu enam pole, on Venemaa nüüd teie sõber. See pole nii, ja ma võin teile näidata, kuidas SVR püüab praegu hävitada USAd isegi rohkem kui KGB tegi seda Külma sõja ajal“.

Tretjakov muidugi kohe täpsustab, et tegelikult ei lõppenud Külm sõda kunagi, sest Venemaa eriteenistuste eesmärgid jäid täpselt samasugustena püsima. Nii nagu Teise maailmasõja järel olid nad kolmeks peavaenlaseks kuulutanud USA, NATO ja Hiina, jäid need peamisteks sihtmärkideks ka „demokraatliku“ Venemaa jaoks.

Kanada pealinnas Ottawas tegutseva Vene luure residendina oli Tretjakovi esmaseks ülesandeks USA huvide kahjustamine. Sama jätkus mõistagi New Yorgis, kuhu Tretjakov suundus 1995. aastal. Temast sai ÜRO Vene esinduse luureresidendi asetäitja, kes haldas kõiki Manhattanil tegutsenud 60 luureohvitseri ja nende juhitud enam kui 150 kohapealset agenti.

ÜRO oli ja on tänaseni Vene luure poolt üks kõige enam läbi valgustatud organisatsioone (koos OSCE ja Euroopa Nõukoguga), kus Moskva heaks ei tegutse mitte üksnes paljud ametnikud, vaid isegi mõnede liikmesriikide diplomaadid. Seda lubab järeldada Tretjakovi informatsioon enam kui kahe kümnendi tagusest ajast. Näiteks oli Tretjakovi sõnul SVRi luureohvitseriks toonane Aserbaidžaani suursaadik ÜRO juures Eldar Kulijev. Samuti värbas Rabotšaja Tribuna ajakirjaniku katte all töötanud Jevgeni Russakov Sierra Leonest pärit ÜRO ametniku James Jonahi, et tema kaudu levitada Aafrika delegatsioonide seas ameerikavastaseid meeleolusid. Aastatel 1996-98 oli ta Sierra Leone alaline esindaja ÜRO juures.

Tretjakov avas veel teisegi väga olulise tahu Vene luure tegevusest 1990. aastatel ehk desinformatsiooni ja võltsnarratiivide levitamise, mis ei erine ei varasemast ega tänasest. Ainus vahe on selles, et siis ei teadnud Putinist veel keegi mitte midagi. Seega pole Putin mitte tänase Vene agressiooni algataja, vaid selle pelk kehastus. Nii Ottawas kui New Yorgis oli Tretjakovi ülesandeks levitada desinformatsiooni, et maalida maailmale petlik ettekujutus sellest, nagu oleksid tšetšeenid terroristid ning et Venemaa keskvõimul on seeläbi legitiimne õigus jõudu kasutada. Sellega varjati tegelikku eesmärki, milleks oli impeeriumi lagunemise peatamine ja selle taastamiseks algatatud sõjakäikude seeria.

Ta kirjeldab näiteks, kuidas ta saatis New Yorgis töötades oma alluvad linnaraamatukogusse, et need levitaks anonüümsete klientidena interneti kaudu võltsnarratiive sellest, kuidas tšetšeeni võitlejaid piinavad, vägistavad ja tapavad venelasi. Samuti sellest, et Tšetšeenia pole muu kui osa Venemaast. Nad postitasid internetti ja saatsid e-mailiga lugusid USA meediaväljaannetele. Mõned lood serveeriti Euroopa teadlaste analüüsidena. Tegelikult loomulikult mingeid „eksperte“ ei eksisteerinud, need lood olid kirjutatud venelaste endi poolt. Seejuures oli materjalides tavaliselt suurem osa tõde, kuid need sisaldasid alati teatud määral Venemaa tegevust ja välispoliitikat õigustavaid propagandavõtteid. „Meie eesmärk oli tekitada segadust USAs ning kütta üles ameerikavastasust mujal maailmas,“ rääkis Tretjakov.

Kui mõtleme Ukrainale ja Venemaa tegevusele oma agressiooni õigustamiseks tehtavas mõjutustegevuses, näeme, et mitte midagi ei ole muutunud. Ainus erinevus võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga on see, et Kremli poolt suunatud aktiivsed meetmed on praegu sotsiaalmeedia tõttu oluliselt efektiivsemad.

Tretjakov suri (või tapeti) ajal, kui Venemaa polnud veel täiel määral vallandanud oma täiemahulist agressiooni maailmakorra muutmiseks. Ta ei näinud ise seda, mille eest ta maailma hoiatas, ning mis praegu on realiseerumas. Putini režiimi anatoomiat hästi tundev ajakirjanik Catherine Belton vahendas mõned päevad tagasi The Washington Posti artiklis, et Venemaa välispoliitika töötab sihipäraselt USA positsioonide nõrgestamise ja Lääne hegemoonia likvideerimise nimel. Sõda Ukrainas on vaid osa uue maailmakorra kehtestamise katsest.

Beltoni kirjeldatu üksnes kinnitab, et Tretjakovil oli õigus. On kahju, et luuremaailmas hästi teada olev informatsioon ja analüüs pole piisavalt mõjutanud Lääne poliitilisi liidreid julgemalt otsuseid tegema. Lähiajalugu on korduvalt tõestanud, et Venemaa pole muutunud. Moskva pidas Lääne vastu salajast sõda aastakümneid ning eriti jõuliselt jätkati sellega pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Seda oli lihtne teha, sest Venemaa oli Lääne luure radaritelt hetkega kadunud. See strateegiline valearvestus maksab praegu valusalt kätte, sest Venemaa mõjutustegevus on ajanud kolme aastakümnega sügavad juured.

Mida läänemaailm siis praegu teha saab? Tuleb mõista, et läänemaailma elukorraldust segi paisata üritav Venemaa fašistlik režiim ei saa olla ühelgi juhul partneriks, kellega on võimalik pidada läbirääkimisi rahu taastamise üle. Praegune Venemaa on eksistentsiaalne oht meile kõigile, nagu hoiatas Tretjakov alias „Seltsimees J“. Kui soovime taastada rahu ja võita muuhulgas ka Kremlit tema pikas salajases Lääne vastases sõja, tuleb Venemaale vastata samaga. Võita Ukrainas ja viia Venemaa strateegilise lüüasaamiseni.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt