Eelmisel nädalal arutati ajakirjanduses palju Riigikogu juhatuse otsust lõpetada vaheaegade võtmine ühe eelnõu arutelul. Juhin tähelepanu sellele, et seda otsust ei teinud mitte juhatus, vaid Riigikogu: poolt hääletasid 54, vastu 19, hääletuselt puudus 28 saadikut. Ehk: kohalolijaist pea 75% toetas seda otsust. Miks?
Sest tegelikult tahaks tööd teha, mitte rahva raha raisata. Riigikogu aastaeelarve on 35 miljonit eurot. 2024. aastal on 254 tööpäeva. See teeb “labidaga lüües” Riigikogu ühe tööpäeva hinnaks 137795€, ümardame: 138 000€.
Kui te arvate, et aastaga on Riigikogu normaalne töö taastunud, siis eksite. Ei ole. Töö blokeerimine on lihtsalt varjatum. Endiselt menetleme rämpseelnõusid. Või siiski mitte – juhatus paneb enamasti kolmapäevase, pika istungi päevakorda teiste kõrvale ka paarkümmend EKRE ilmselgelt sisutut eelnõud (Isamaa ja Keskerakond on tänaseks menetlusse jätnud vaid neile päriselt olulised eelnõud). Oleme valmis hääletama (maha hääletama, sest ükski tervemõistuslik inimene ei hääletaks nende poolt), kuid mida teeb EKRE? Kui kätte jõuab nende eelnõude arutamise aeg, lahkuvad nad saalist. Tekib arutelu võimatus ja kui puldis istub Jüri Ratas, vuristab ta need paarkümmend arutelu võimatust ette nagu kogenud spordikommentaator kunagi. Arutamata jäänud eelnõud aga tuleb panna järgmise nädala päevakorda. Võite kolm korda arvata, mis juhtub, kui need eelnõud taas päevakorras on, ikka ja jälle. Juba terve aasta.
Kord tunnustasin oma sõnavõtuga EKRE saadikuid, et nad seekord ei lahkunudki oma eelnõu arutelu ajaks saalist ja on siiski valmis koos meiega ennastsalgavalt tööd tegema. Mart Helme tabas hästi mu irooniat ja reageeris vägagi temalikult: “Miks te nii nõmedad olete?!” Hääletooni kujutab lugeja vast ilma kirjeldusetagi ette.
Aga kui mina, koalitsioonisaadik, tahaksin ka oma eelnõu esitada, siis millal on lootust, et mu eelnõud arutatakse? Küsisin seda kord Jüri Rataselt. Ta julgustas mind oma eelnõud esitama, aga ma ei tea endiselt, kas sellel ongi mõtet, sest Riigikogu tööplaanis on endiselt mulle teadmata hulk rämpsu liiga pikaks ajaks. Lisaks, et mitte aega raisata, on koalitsioonisaadikud enamasti vait – sõna võetakse, kui enam teisiti ei saa. Sest muidu tekib süütunne, et venitan sisutühja istungit veelgi.
Muide, üks lisapunkt EKRE-le: nad võtsid tagasi eelmisel kolmapäeval päevakorras olnud eelnõu, mille kohaselt tulnuks lõpetada peretoetuste maksmine Ukraina põgenikele. Tegelikult on traagiline, et oleme jõudnud sinna, kus me tahaksime anda lisapunkti täiesti elementaarse käitumise või hoopis Riigikogu saalis viisakaks jäämise eest. Teatud kildkond Riigikogus – ja ma ei pea silmas vaid EKRE saadikuid – on Euroopas toimuva sõja ajal edukalt suutnud oluliste teemade asemel kogu riigi tähelepanu hajutada ebaolulisega. Vorm on muutunud tähtsamaks kui sisu.
Möödunud kolmapäevast. EKRE on häälekalt selgeks teinud, et nad ei armasta e-valimisi. Arutlusel oli eelnõu, mis lubab valimistel hääletada lisaks arvutile ka mobiilist. EKRE tegi eelnõu menetluse takistamiseks mitusada muudatusettepanekut. Pärast väga sarnaste muudatusettepanekute kokkusidumist jäi hääletamiseks 96 ettepanekut. Neist 86 olid sellised, mida EKRE toetas, kuid koalitsioon mitte. Enne iga muudatusettepaneku hääletust küsis EKRE 10 minutit vaheaega, et arutada omavahel, kuidas hääletada … iseenda ettepanekuid! Sel moel jätkudes oleks vaid selle ühe eelnõu arutelu kestnud umbes 17 tundi. Kuid päevakorras oli kokku 9 eelnõud, mis kõik ootasid arutelu.
Eraettevõtluses ei tuleks kõne allagi, et üks grupp töötajaid blokeerib täielikult ettevõtte töö või venitab sellega, sundides vaikima enamuse, kes sooviksid sisusse süveneda. Sellise seisaku puhul hinnatakse kulude (138 000€ päevas!) hulka ka saamata jäänud tulu – Riigikogu puhul on selleks vastuvõetud seadused.
Ajakirjanduses räägitakse palju rasketest aegadest tingitud kärbetest ja maksutõusudest, mida Riigikogu on otsustanud. Kuid see koosseis on blokaadi kiuste teinud ka otsuseid, mis just hapras olukorras inimeste rahakotti toetavad: eraldati 20 miljonit eurot 4 aastaks harvikhaigustega laste ravimite jaoks, tõsteti üksikvanemate toetust, võimaldati tööandjatel kompenseerida ka lapseootel naiste töövõimetuspäevi. Need on vaid mõned näited.
Vähe on räägitud ka sellest, et tänu tulumaksu ühtlustamisele (maksuküüru kaotamisele) jääb umbes keskmise palga saajaile (õpetajad, päästjad, politseinikud, õed jne) järgmisel aastal teenitud palgast täiendavalt kätte kuni 1362 eurot, see teeb ligikaudu 100 eurot kuus. Vähemal või rohkemal määral saavad tulumaksureformist otsest kasu umbes 490 000 Eesti inimest.
Opositsioon, sh Keskerakond ja Isamaa üritas blokaadiga takistada kõikide eelpool mainitud eelnõude vastuvõtmist. Eranditult.
Praegune aeg on keerulisim taasiseseisvunud Eesti Riigikogu ajaloos. Me kompame tõepoolest demokraatia piire, ses osas on juuraekspertidel loomulikult õigus. Üheskoos tulebki meil otsustada kaks olulist asja. Esiteks, kus asub tasakaal koalitsiooni- ja opositsioonisaadikute õiguste vahel. Teiseks, mitu päeva saab meie riik ja rahvas selle tasakaalu leidmiseks endale lubada, kui üks Riiigikogu tööpäev maksab umbes 138 000€ pluss saamata jäänud tulu. Rääkimata sellest, kuidas mõjutab praegune aeg meie riigi julgeolekut – ja seda igas mõttes.
Riigikogu tööd puudutavaid otsuseid saab teha vaid Riigikogu ise. Riigikogu on otsustanud: me soovime teha sisukat tööd.