Vaenlaste terminoloogia sisestamine Eesti lugudesse on kognitiivse sõja salarelv. Sellega tegeles Nõukogude Liidu okupatsioon ja tema kollaborantkond aastakümneid. Vabadussõja asemel kodusõda, taluperemehe asemel kulak, metsavenna asemel muidugi bandiit. Sellist sõnakasutust on vanem põlvkond kogenud, kuid nooremad võivad langeda selle ohvriks süüdimatult, kirjutab Eerik-Niiles Kross.
Alguses oli sõna. Kui Juhan Liiv kirjutas, et «ükskord on Eesti riik», siis saadeti ta hullumajja. Aga tema sõna sai lõpuks teoks. Sõna valik ükskõik mis nähtusest rääkimisel mitte üksnes ei kirjelda reaalsust. Ta võib ka reaalsust muuta või isegi luua.
Narratiivide sõda
Viimastel aastatel eriti on räägitud «narratiivide konkurentsist,» isegi narratiivide võitlusest ja narratiivide relvana kasutamisest. Lood, mida räägitakse meie kohta või näiteks Venemaa sõja kohta Ukraina vastu, on relvad selles sõjas.
Venelased räägivad lugu vanade Vene alade vabastamisest seal võimu haaranud natside käest ja ukrainlaste vabastamisest. Räägivad lugu, et Ukraina klikk ja kuri Lääs ja rahvusvaheline imperialism pani Venemaa ennetavalt läbi viima «sõjalist erioperatsiooni.» Ukraina riik on Lenini välja mõeldud ja ukrainlased on austerlaste ja poolakate välja mõeldud.
Lugude sõda on venelaste ja ukrainlaste vahel käinud sellest saadik, kui Moskoovia hakkas proovima ukrainlasi alistada. Lugude sõda on kestnud Eesti ja Venemaa vahel sellest hetkest, kui Eesti end iseseisvaks kuulutas. Kogu Vene okupatsiooni aja rääkis Venemaa meile ja räägib maailmale siiamaani, et mingit vabadussõda ei olnud. Oli kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis 1918–1920.
Eesti Vabariigi tühistamiskatse
Umbes 1951. aastal ütles üks GULAGi eriosakonna tšekist mu vangist isale Inta laagris: see teie nõndanimetatud Eesti Vabariik ei olnud ju mingi riik, vaid rahvusvahelise kodanluse toetatud kontrevolutsiooniline kuritegu, ja mõistagi ainult ajutiselt edukas. Kõik selles osalenud on kurjategijad.
Täpselt sama seisukohta kehastab venelaste äsjane nn kriminaalasi Eesti peaministri vastu. Nii nagu Eesti peaministrite vastu 1940. aastal ja Eesti ohvitseride ja metsavendade vastu okupeeritud Eestis, nii kasutatakse ka Kaja Kallase vastu tegevuse eest Eesti Vabariigis Vene NFSV kriminaalkoodeksit. Täpselt samamoodi üritatakse Eesti Vabariigi legitiimsust, tänapäeval, peab vist ütlema, tühistada.
Nendel maadel, mida venelased on suutnud vallutada, käib tühistamine muidugi märksa füüsilisemalt. Eestis keelati Vene okupatsiooni ajal umbes 85 protsenti 1918–1940 ilmunud raamatutest ning kõik ajalehed ja ajakirjad. Suur osa neist hävitati. 11 riigipeast vangistati ja mõrvati kümme. Eliidi, identiteedi, kultuuri, inimeste, sümbolite ja mõtete hävitamine oli totaalne.
«Russofoobid»
Sama toimub praegu Venemaa okupeeritud Ukraina aladel. Ent see algas lugude rääkimisega enne reaalset sissetungi. Algas fooni loomisega. Ukraina kasakad ja Poola kuningad kui «impeeriumi vaenlased» ja russofoobid olid mõistetena kasutusel juba hiljemalt 17. sajandil.
Termini «russofoobia» tõi käibesse Fjodor Tjuttšev 1867. aastal ja peagi tegutses tsaarivalitsuse III osakond russofoobia jälgimise ja selle vastu võitlemisega. Russofoobid olid tollal läänemeelsed venelased. Täna tegeleb russofoobia vastu võitlemisega üks Kremli instituutidest ja laiemalt kogu riik.
Suure sõja algusest on «vene lugu» kiiresti radikaliseerunud ja vastavuses vana vene kombega, on Venemaa valitsejad alustanud oma narratiiviga sõdimist ka venelaste endi vastu. Kehtestatud on riiklik poliitika «Vene hingeliste ja moraalsete väärtuste säilitamiseks ja kaitsmiseks» ja käivitatud on nn Vene DNA projekt , mis peab ühendama Vene akadeemilise maailma «ühtse uue Vene maailmaavaate» ja «looma sotsiaalset sidusust». See valitsuse toetatud projekt defineerib «teaduslikult venelikkuse» vastavalt Putini režiimi juhistele ja peab kujundama tulevaste põlvede maailmavaate.
Alates 2023. aasta suvest on kõik ülikoolid kohustatud vastavalt kõrghariduse ministeeriumi juhistele õpetama «Vene identiteedi kindlaid alussambaid». Vene identiteet on nüüd rangelt üks lugu: slaavi, õigeusklik, sõda toetav identiteet. Putini režiim on selle surunud peale vene elu igasse valdkonda, kõik ilmingud, mis jäävad väljaspoole uut kolmainsust, loetakse Vene-vastaseks.
Sellist lugu varasemal ajal Venemaa ikestatud rahvastele peale suruda on muidugi võimalik ainult relvaga. Isegi venelastele endile on seda võimalik peale suruda ainult repressioonidega, nagu näitavad mitmesugused «ajaloolise mälu rüvetamise» ja «russofoobia» kriminaliseerimise seadused.
Nagu Putin demonstreeris oma kurikuulsa ajaloolise artikliga Ukraina ja Vene rahva ajaloolisest ühtsusest, mis ilmus kaheksa kuud enne sissetungi, ei olegi see lugu muud kui sõja ettevalmistus. Kes seda lugu avalikult vaidlustab, on vaenlane ja surutakse maha, ükskõik kas Vene- või välismaal.
See olukord peaks tulevikus avama meile võimaluse ka venelastega oma lugudes kokku leppida, sest kuskil on ka nende taluvuspiir valede omaksvõtus. Kui tuleb tunnistada, et lugu, mida Kremli kamp neile peale surub, on vale, siis saab lihtsasti uskuda, et ka lugu, mida räägitakse naabrite kohta, ei saa olla tõde.
1970. aastal NSV Liidust Kanadasse ära hüpanud KGB ohvitser Juri Bezmenov kirjeldas mitmes loengus KGB Läänevastaste mõjutusoperatsioonide meetodit. Olemuslikult on tema kirjeldatu sama, mida tänapäeva analüütikud nimetavad «narratiivi relvastamiseks» ja tšekistid aktiivmeetmeteks.
Bezmenovi järgi on õõnestustegevuse eesmärk muuta rünnatava ühiskonna arusaamu aja jooksul nii, et enam ei suudeta tõde valest eristada, muuta ühiskond passiivseks, murendada usku oma riiki ja selle institutsioonidesse, panna nägema vaenlases päästjat ja looma olukord, kus alistutakse ilma sõjata.
Õõnestustegevuse eesmärk on psühholoogilise mõjutamise kaudu rünnatav ühiskond alistada. Praegu defineerib Pentagon narratiivrelva järgmiselt: «Narratiivrelv (weaponized narrative) on lool põhineva kommunikatsiooni kasutamine poliitiliste ja sotsiaalsete lõhede esilekutsumiseks eesmärgiga õõnestada vastase institutsioone, identiteeti ja/või tahet.»
Hea näide on praegu levitatav lugu sellest, kuidas Ukraina ei suuda Venemaad niikuinii võita, relvaabi läheb korruptantide kätte, USA peaks raha hoopis oma piiride kaitseks kulutama, sest tõeline oht on immigratsioon ja vaherahu oleks ameeriklaste huvides. Nagu kirjutas Valeri Gerassimov 2016 aastal: «Informatsioonidomeen pakub avaraid asümmeetrilisi võimalusi vähendada vaenlase võitluspotentsiaali.»
Õõnestusoperatsiooni anatoomia
Bezmenovi järgi on pikaajalisel õõnestusoperatsioonil neli faasi, millest esimene kestab 10–15 aastat ja seisneb sihtühiskonna demoraliseerimises. Rünnatakse ühiskonna väärtusi. Alternatiivlugudega õõnestatakse ühiskonna identiteedi põhikomponente: haridus, kultuur, ajakirjandus, kirik (ideed), ühiskonna struktuuri: õiguskaitse, julgeolek, seadusandja, sisepoliitika, välispoliitika jne. Eesmärgiks on kõigis valdkondades edendada «müra».
Näiteks: seadusandja ei esinda «rahvast,» «valitsus on ainult omakasupeal väljas», hariduses on olulised muud küsimused kui õppimine, sisepoliitikas toeta tülisid ja parteide kaklusi, ühiskondlikes suhetes vastanda kohustusi «õiguste» vastu, välispoliitikas lõhu liitlassuhteid ja veena, et «keegi ei tule niikuinii appi».
Demoraliseerimise eesmärk on saavutada, et kriitiliselt suur osa ühiskonnast pigem ei usalda valitsevaid institutsioone, ei tunne end kaitstult, otsib hingeabi esoteerikast, ei usalda politseid, usub «alternatiivseid meediakanaleid», kardab süvariiki ja on poliitiliselt lõhestunud kultuurisõdades. Jah, kõik see on aastakümneid tagasi KGB välja töötatud teooria.
Demoraliseerimine peaks ideaalolukorras looma umbes ühe põlvkonna kujunemise käigus olukorra, kus ühiskond on valmis destabiliseerimiseks. Selleks näeb teooria ette 2–5 aastat. Destabiliseerimise sihtmärgid on meile hästi tuttavad.
Bezmenovi järgi on ühiskonna destabiliseerimiseks vaja rünnata kolme-nelja põhilist valdkonda, esiteks poliitilist võimutasakaalu, esile tuleb kutsuda vastutustundetute vahenditega võimuvõitlus, kus meetodiks on populism ja tulemuseks «suure venna» ihalus.
Teiseks majandust, kus on vaja tasakaalust välja viia töötajate ja tööandajate suhted, täitmatud palganõuded, mida suuremad konfliktid, seda parem.
Kolmandaks riiklust ja riigikaitset: õhutada «rohujuuredemokraatiat», «rahva võimu». Kõiki küsimusi peab otsustama «rahvas», valitsus, parlament, kohtud ei ole valitsusvõimelised, pole legitiimsed, valitsema peab mobokraatia.
Neljandaks. Välissuhted. Riik tuleb viia isolatsiooni nii, et rahvas arvaks, et see on ainus turvaline variant. Põletada sillad liitlastega, seada kahtluse alla lepingud jne. Destabiliseerimise põhimeetod on ühiskonnas tegelikult leiduvate vastuolude, erimeelsuste, konfliktide tuvastamine ja neile kaasa aitamine. Toeta antivaksereid, NATO kohalolu vastaseid, patsifiste, homofoobe, õhuta immigratsioonihirmu jne.
Destabiliseeritud ühiskonna saab siis, vähemasti venelaste teooria järgi, kergesti lükata kriisi ja kriisis riik on nagu küps õun, mis nõuab baaside lepingut või ei ole võimeline sissetungijale vastupanu osutama. Küünikud on öelnud, et praegu on USA juba kriisifaasis ja mitmed Euroopa riigid destabilisatsioonifaasis.
Vaadates toimuvat riigikogus, hariduses, erakondade suhetes, meedias ja sovetinostalgilises kultuuris, võib kergesti näha, et Eestiski on mitmeid destabiliseerumisele viitavaid ilminguid. Loomulikult ei ole see kõik «KGB tehtud» ja õnneks hoiab Putini ja Russki miri radikaliseerumine, Ukraina vabadussõda ning rahva enesealalhoiuinstinkt, mis väljendub muu hulgas selges toetuses riigikaitsele ja usus kaitseväkke, politseisse ja ka presidenti, meid esialgu vee peal. Eesti ajaloos välispoliitiliselt kõige edukama peaministri oleme siiski suutnud kõlbmatuks kuulutada.
Venemaa narratiiv-sõda Ukraina vastu
Demoraliseerimisnarrtiivi on Venemaa kasutanud Ukraina vastu 1991. aastast saadik. Ent Ukraina ründamise asjaoludest võiks järeldada, et see töötas sõjaeelseil aastail paremini venelaste endi kui ukrainlaste peal. Pigem oli Putin jäänud ise uskuma muinasjuttu, et ukrainlasi pole olemas, Ukraina riik on läbini mäda ja ameeriklaste Vene-vastane projekt ning ukraina rahvas alistub ilma vastupanuta. Osaliselt olid seda uskuma jäänud ka ameeriklased ja Lääne-Eurooplased. Aga ukrainlased ise siiski mitte.
Ent Bezmenovi kirjeldatud meetodi kasutamist on Venemaa strateegilist kommunikatsiooni analüüsides näha vähemalt 1994. aastast ja eriti 2000. aastast ehk Putini võimuletulekust. Lõpuks õpetati KGB koolis seda nii talle kui enamikule tema jüngerkonnast.
Nagu öeldud, toimub taoline mõjutamine suurel määral lugude rääkimise kaudu. Venelaste mõjutustegevuse põhimeetod on rääkida sihtühiskonna kohta oma lugu (ukrainlased on natside kaaperdatud venelased, ukrainlased on osalt venekeelsed ja sellepärast peavad elama Venemaal). Kehtestada «narratiiviline dominants».
Moodne sõjandusteooria nimetab seda kognitiivseks sõjateatriks ja vähemalt asjatundjad on veendunud, et juba mõnda aega on kestnud suur kognitiivne sõda Venemaa ja Lääne vahel. Selle eripäraks on, et kuni viimase ajani ei ole suur osa lääneriikidest selle sõja reaalsust tunnistanud. Russia Today kinnitati ajakirjanduseks, Vene külalisprofessoreid teadlasteks, kelle loenguid kaitses akadeemiline vabadus, Vene kiriku õõnestustegevust kaitses usuvabadus, Vene nafta ja gaasi ostmist kinnitati tavaliseks äriks. Kes julges soovitada Putini režiimiga dialoogi lõpetamist, oli hüsteeriline russofoob ja provokaator.
Venelaste narratiivrelv meie vastu on suurel määral sihitud muide pigem meie liitlastele. Eesmärk on neid veenda, et Balti riigid norivad ise tüli, on ajalooliselt nõrgad, jätkusuutmatud, nende riiklus on petukaup, nad ainult takistavad Venemaa ja Lääne normaalseid suhteid. Me rikume venelaste inimõigusi, meie pärast ei saa ju ometi alustada kolmandat maailmasõda, me tegime koostööd natsidega ja oleme ise natsid. Meie nende lugusid ülemäära palju ei usu, aga maailmas leidub rohkesti neid kes usuvad.