Mulle tundub, et Eesti ühiskonnas on üpris suur üksmeel selles, et täiskoormusega töötava õpetajate palk võiks olla vähemalt 120% Eesti keskmisest palgast.
See on kujunenud aastatega, ometi pole see vaatamata sõnadele reaalsuseks saanud. Põhjuseid on mitmeid, kuid üldjuhul on need seotud sellega, et otsustajail on olnud tähtsamaid eesmärke või on tulnud ootamatused, mis esialgseid plaane on muutnud.
Õpetajate palk ei sõltu üksnes riigieelarvest tehtud eraldise suurusest. Palk ei ole üksnes riigi (olgu siis valitsuse või ministri) otsustada, oma roll on ka koolipidajal ehk tavaliselt omavalitsusel. Asja ajab tavalise kõrvaltvaataja jaoks segaseks teadlik hämamine ning asjaosaliste üksteisest sihilik ja mittesihilik möödarääkimine.
Väga põhjaliku ülevaate õpetajate tasustamisest on värskelt esitanud Argo Kerb oma ERR-i uudisportaalis avaldatud arvamusloos, mida soovitan kõigil lugeda, et mõista õpetajate palga kujunemise mitmetahulisust.
Riigi võimalused
2024. aastal suureneb riigipoolne õpetajate palkadeks mõeldud rahastus 4,3%. Ma ei pea korrektseks, kui õpetajate palgakasvust rääkides esitatakse üksnes miinimumpalga 1,7%-st numbrit. Ka mulle meeldiks, kui 4,3% asemel oleks mingi oluliselt suurem number. Neist numbritest rääkides ei tohi unustada, et suurem osa omavalitsusi lisab omalt pooltki õpetajate palkadeks vähem või rohkem. See ei sõltu sealjuures üksnes omavalitsuse jõukusest, vaid eelkõige valikutest, mida tehakse ja sihtidest, mida seatakse. Mida omavalitsused teevad, me tegelikult ei tea.
Riigi rahaliste võimetega on asjad kahjuks kehvapoolsed. Meil on valdkondi, mis nõuavad rohkem rahastust, ja nende seas on mõned, mis tõesti on praegu oma rahavajaduses akuutsemad. Kahjuks on vähetõenäoline, et järgmistel aastatel meie idanaaber sõbralikumaks muutuks, mistõttu on kaitsekulutuste suurendamine vältimatult vajalik ja vähenemine nähtavas tulevikus pole võimalik.
Peame ka arvestama, et meie riigieelarvelised tulud – milleks on eelkõige maksud -, on tuntavalt väiksemad tehtavatest kulutustest. Me oleme riigina käitunud aastaid vastutustundetult ja suurendanud erinevaid toetusi ja muid püsikulusid, mida nüüd on väga keeruline, et mitte võimatu, vähemaks teha. Paratamatult tuleb eelarves kulutusi plaanides seetõttu teha valikuid, ka neid, mis rõõmu ei tee.
Kas 4,3% asemel võiks riigipoolne õpetajate palgaraha kasv olla suurem? Sel juhul tuleks need summad leida teiste – juba plaanitud kulutuste arvel. Seda võtet on varasemalt kasutatud ja nii, et näiteks haridusministeeriumi mingites teistes valdkondades on kulusid vähendatud või vähem suurendatud. See on aga esmaselt ministri hinnata, kas sellist varianti kasutada ning kust sel juhul kokku tõmmata. Muidugi ei ole selliste valikute tegemine lihtne, sest alati on keegi kaotaja.
Maksud
2025. aastal peaksid õpetajate sissetulekud suurenema tulumaksumuudatuste tõttu, täpsemalt nn maksuküüru kaotamise tulemusena. Õpetajad on sellest maksumuudatusest enim võitjate seas (lisaks veel mitmete teiste riigile oluliste ametite pidajad, nt politseinikud, päästjad, medõed). Väga lihtsa näitena: sel aastal saab 2000-eurose brutopalga puhul töötaja kätte 1556,93 eurot, 2025. aastal 1657,84 eurot ehk 6,5% enam. Tõesti, see ei ole brutopalga kasv, kuid kindlasti on tegemist saajale meeldiva tulude kasvuga.
Muidugi võib vastu väita, et järgmisel aastal tõuseb käibemaks ja 2025. aastal on oodata automaksu ning et see sööb kogu tulumaksumuudatusest tuleneva võidu ära. Väites on teatud iva, kuid erinevalt tulumaksu muudatusest, mis annab kasu just selles palgavahemikus, kus asuvad enamus õpetajaist, on nii käibemaks kui ka mootorisõidukite maksustamise muudatused erialaliselt neutraalsed ehk nad ei mõjuta õpetajaid rohkem või vähem kui teiste ametite pidajaid. Lisaks ei ole käibemaksumäära tõus ja mootorsõiduki aastamaks olema nii suured, et õpetaja maksuvõit olematuks muutuks. Kui, siis on tegemist haruldase erandiga.
Maksutõusude puhul tuleb ikka ja jälle meenutada juba eelpool mainitut: meie riigi kulutuste pool on oluliselt suurem tulude poolest ning sedaviisi ei saa Eesti pikalt jätkata. Kui me ühiskonnana tahame rohkem riigi sekkumist ja suuremaid riigi kulutusi, siis tuleb selleks ka rohkem makse maksta. Esimeses osas paistab ühiskonnas valmisolek olevat suur, teises – maksude tasumise osas – mitte. Selline ebakõla ei saa pikalt jätkuda.
Omavalitsused
Õpetajate palga kujunemises on väga suur roll õpetajate töökoormusel ja omavalitsustel. Tuleb lahendada optimeerimisülesanne leidmaks lahendus, kus õpetajail oleks normaalne töökoormus ja sellega seotult ka palk, kus õpilaste koolitee ei ole liialt pikk ning kokkuvõttes tähtsaim: on võimalik tagada õpilastele hea haridus. Neid harjutusi on tehtud mitmeid, kuid tulemused ei pruugi olla kõigile meeldivad.
Küsimus on koolivõrgus ehk selles, millised koolid ja kus asuvad. Olen ise seda meelt, et algkool peab tõesti olema võimalikult kodulähedane. Keerulisemate ainete – näiteks füüsika ja keemia – õpetajad peavad oma ainet hästi tundma, kuid neile saab piisava töökoormuse ja palga tagada vaid piisavalt suurtes koolides. Jah, see tähendab, et mõned koolid tuleb teha väiksemaks ja mõned kinni panna ning mõned ka suuremaks ehitada. Loomulikult käib siia juurde ka ühistranspordivõrgu arendamine omavalitsuste ja riigi koostöös. Muidugi ei ole koolivõrgu korrastamine lihtne ettevõtmine: meil on omavalitsusi, mis on sellega saanud kenasti hakkama, ning teisi, kus asjad liiguvad vaevalisemalt.
Mul on kahju, et omavalitsused ei osale üleriiklikes õpetajate palgaaruteludes. Tõesti omavalitsusi on palju. Ühe esindaja kokku leppimine on keeruline, sest omavalitsuste vaated ja tegevused üldhariduses on väga erinevad. Kuid, kuna omavalitsustel on väga oluline roll koolivõrgu ja palgataseme kujunemisel, on siiski minu arvates hädavajalik, et ka nemad osaleksid sisuliselt protsessides ja läbirääkimistes, mis mõjutavad õpetajate palkade kujunemist, ning võtaks neid puudutavates küsimustes vastutuse.
Olen seda meelt, et ükskõik millise probleemi lahendamiseks on vajalik, et asjaosalised on ausad oma kavatsustes ning on valmis teisi osapooli kuulama ja nende seisukohtadesse eelarvamusvabalt süvenema. On oluline, et ka õpetajate palga, töökoormuse ja muude tööga seotud asjaolude üle arutelus osaleksid kõik osapooled, sealjuures mitte üksnes nõudes, vaid ka lahendusi pakkudes. Ei ole nii, et ainult ühel on õigus ja teisel mitte, tõde ja lahendus on tavaliselt kuskil vahepeal.