Alles üsna rohelise riigikogu liikmena saan viidata Oskar Lutsu «Kevade» tuntud alguslausele: «Kui mina riigikokku jõudsin, oli riigi rahandus juba korrast ära!» Kes selles süüdi on ja mis põhjustel, pole minule ega tegelikult ka Eesti tulevikku silmas pidades esmatähtis. Küll on oluline tunnistada probleemi ja mõelda, kuidas maksumaksja raha edaspidi vastutustundlikult kasutada ja hetkeolukorda parandada.
Alustangi hetkeolukorrast. On väga selge, et kõik Eesti inimesed ei saa olla finantsspetsialistid ega soovi süveneda riigieelarve sisusse. Küll vajab ühiskonnas rohkem selgitamist, milles ikkagi on probleem ja miks tuleb riigi rahandus korda teha. Segadust tekitab, kui kuuleme, et riigivõlg on meil ju üks väiksemaid Euroopas ja laenu saaks võtta ju peaaegu piiramatult.
Laenu võtmine riigis käib lihtsustatult ju samamoodi nagu peres. Lööd kokku oma sissetulekud ja tulevased laenumaksed ning saad teada, kas suudaksid laenu tagasi maksta.
Riigi puhul võib (vahepeal mõne aasta) tulem olla ka miinusmärgiga, kuid seda tingimusel, et headel aegadel suudetakse siis varusid taastada.
Keerulistel aegadel mahendatakse sel viisil eelarves vajakajäämisi, tehes siiski olulisi ja vajalikke kulusid. Oluline on seejuures, et kulud oleksid tõesti tuleviku tarbeks vajalikud ja põhjendatud, investeeringuks või erakorralise olukorra leevenduseks.
Samas ei ole muidugi erakorraline aastast aastasse üle jõu elamine ning jooksvate kulude laenuga katmine. 2024. aastaks prognoositakse riigi tulu 16,8 miljardit ja kulu 17,7 miljardit eurot. Juba aastaid ei suurene riigi tulud möödapääsmatult suurenevate kuludega samas tempos, mistõttu räägimegi kroonilisest puudujäägist, mis ei parane iseenesest.
Riigieelarve kulud on kahtlemata suurenenud ka uue, muutunud vaate tõttu meie julgeolekule. Kulu, mis praegu tundub möödapääsmatu, oleks olnud mõistmatu mõni aasta tagasi. Varjumiskohad, siseturvalisus, piir ja õhukaitse – need murekohad on meie teadvusse jõudnud paratamatu ja möödapääsmatuna alles äsja, kuid ei ole ilmselt kahjuks mööduvad ega ühekordsed kulud.
Millised on siis lahendused? Näiteks on pakutud, et tõmbame majanduse käima ja siis suurenevad ka riigile laekuvad tulud. Tundub olevat õige suund ja lahendus. Kahjuks ei saa aga riigi rahaline seis paraneda kiiresti ja hoobilt ka siis, kui suudame oma majanduse kiiremale kasvule viia. Nii-öelda plussi jõudmiseks peaks tõus olema nelja aasta jooksul ligikaudu 40 protsenti praegusest SKPst, mis ei ole ilmselt lihtsalt võimalik.
Peaksime saama nelja aastaga sama jõukaks kui Suurbritannia. Kindlasti tuleb Eestis soodustada ja ergutada majanduskasvu, kuid maailmamajanduse aeglustumine ja eriti meie peamiste lähisturgude langus mõjutab Eestit otseselt ja kiiresti. Kahjuks ei ole meil erilist võimalust naabritest ja turgudest sõltumatuks majanduskasvuks.
Oluline on siiski anda kiirendus elujõulistele ja vajalikele investeeringutele. Selleks on meil aastatel 2024-2027 majanduse ergutamiseks ja Eesti arengu toetamiseks igal aastal kasutada välisraha ligikaudu 1,5 miljardit eurot aastas. Meeldib või mitte, kuid ühendatud Euroopas ja maailmas investeerime ka Eestis edaspidi siiski keskkonda arvestavatesse arengutesse ning teaduspõhisesse innovatsiooni, mis annab kindlasti uusi võimalusi vaid nendele ettevõtetele, mis on valmis kohanema ja soovivad ühisturul konkurentsis püsida.
Kui kaugele minna kärpimise ja kokkuhoiuga? Eesti riigisektor on kulude mõttes kaugemalt vaadates suhteliselt kokkuhoidlik. Kohapeal oskab kindlasti iga Eesti inimene pakkuda enda arvates mõttetuid kulusid, mida võiks tegemata jätta. Väga levinud on arvamus, et eelkõige peaks kokku hoidma ministeeriumides ja parlamendis. Kindlasti peavad kulusid hoolsalt kaaluma kõik, selles pole kahtlust.
Meie avalik sektor on suurenenud kiires tempos ja olen samuti seda meelt, et sellise hulga riigipalgaliste töötajate ülalpidamine ei ole meile jõukohane. Samas ei tasu meil olla sinisilmne. Puht matemaatiliselt ei oleks riigieelarve puudujäägi katmiseks abi ka kogu vihatud «riigiaparaadi» kaotamisest, sest riigieelarvest makstav palgakulu on suures osas siiski seotud ülesannete ja töökohtadega, millest me ei soovi loobuda – õpetajate, päästjate ja politseinike palkade ning siseturvalisuse ja riigikaitsega. Kogu riigi palgakulu on 2,6 miljardit eurot, kulude ja tulude vahe 0,9 miljardit. Tasakaaluni jõudmiseks tuleks koju saata kolmandik riigitöötajaid.
Loomulikult ei ole ka enamik riigiametnikest maksumaksjale kasutud, kuigi vahel nii pahameelega väljendutakse. Me lihtsalt teame vähe sellest, milliseid rolle nad iga päev riigi toimes täidavad. See on ka üks koht, mida minu arvates tuleks rohkem kajastada ja arusaadavalt selgitada.
Ametite ja ministeeriumide ülesanded tuleb tõepoolest kriitiliselt üle vaadata. Kardan, et kõike senist, olgu see küll ehk vajalik ja meeldiv, ei ole meie väikesel riigil lihtsalt võimalik senises ulatuses oma elanikele pakkuda. Alustatud inventuur ministeeriumides on esialgu andnud vähe tulemusi, leitud kokkuhoiukohad toovad alati protesti nendelt, keda kärbe otseselt puudutab.
Siiski jätkavad ministeeriumid alustatud suunal ning tulemuseks peaks olema kui mitte tohutu kokkuhoid, siis vähemalt tõhus analüüs, millega riik vältimatult peab tegelema ning millised on ehk pigem heade aegade tegevused, mida võiks jätta tegeliku nõudluse alusel erasektori ja inimeste endi korraldada.
Ka valitsemiskulude tõsise kokkuhoiu puhul säilib Eestil vajadus leida uusi tulusid, kui soovime edasi minna senise heaolu ja ühiselt tasutud hariduse, tervishoiu ja turvalisuse mudeliga.
Riigieelarvest tehtavate kulude analüüsi tulemusena peaksime saama kindluse, et riik kasutab maksumaksjatelt kogutud raha arukalt ja vastutustundlikult. Siis on inimesed loodetavasti valmis oma riigi heaks ka makse maksma.