Pankade omanikutulu erakorraline lisamaksustamine muudaks meie ühiskonna olemust. Väikesed, heade kavatsustega tehtud ja näiliselt süütud sammud võivad kuhjudes suurte probleemideni viia, kirjutab TalTechi emeriitprofessor Enn Listra.
Pankade kasumid on kõrged ning teinud just hiljuti erakorraliselt järsu hüppe. Olulisel määral on selle taga tõusnud intressimäärad, mis Baltikumis veel eriti kõrged. See ei tähenda aga, et erakorralise omanikutulu kallale minek oleks õigustatud. Ka ajutise lisamaksustamise ilustava sildi taha peidetult mitte.
Eelmise aasta märtsist on huvilistele kättesaadav ajakirjas Philosophy & Social Criticism ilmunud artikkel “Expropriation of the expropriators” (“Ekspropriaatorite eksproprieerimine”, omandi äravõtmine omanikelt). Artikli autor analüüsib seal Karl Marxi kirjatöid, milles too väljend on kesksel kohal, ning toob kaasaelavalt välja, et väljendil on vähemalt kaks sama tagapõhjaga erinevat tähendust.
Esiteks arvab Marx, et tegemist on kapitalismi eitava protsessiga, mis väljendub kapitali kuhjumises. Teiseks räägib autor sellega seoses Marxi positiivsest nägemusest ühiskonna arengule ning revolutsioonilisest poliitikast, mille käigus sotsialistilik riik või kommunistlik partei kodanlusega arved õiendab. Kokkuvõte on mõlemal puhul üks – helge tulevik. Õitsema lööb sotsialistlik lilleaed, loodud väärtus tagastub või tagastatakse selle loojatele ja kapitalismiga on koos kodanlusele kuuluva omandiga lõpp.
Hiljuti saime kuulda, et Eesti pankade erakorralised kasumid tulevad inimeste toimetuleku arvel. Kuna see kasum olevat tekkinud väljaspool tavapärast majandustegevust, tuleks see lisamaksustada. Ehk maakeeli: selle asemel et seda “inimeste toimetuleku arvel” saadud raha läbi pankade majandusse lasta, tuleks see maksuks sildistatult riigistada ning sedakaudu ümber jagada. “Toimetuleku” arvel tulnuks jääb see ka siis ja maksustamine ei pühitse seda kuidagi teistsuguseks.
Senistele, ideoloogilistest kaalutlustest ja rahakotist lähtuvatele mõtetele lisamaksustamisest tuleks lisada veel vähemalt neli.
Esiteks: intressid on tõusnud seetõttu, et keskpangad üritavad inimeste toimetulekut mõjutavat inflatsiooni alla suruda. See tegevus on mõjus, kui ta mõjutab majanduses osalevaid inimesi ja ettevõtteid, mitte ei jää keskpankade ning pankade ja riigi vaheliseks rahaliigutamiseks.
On valida, kas üritada hindade kasvu vähendada või mitte. Esimesel juhul on intressimäärade tõus enam-vähem paratamatu. Sellega tekkiva kasumi täiendav maksustamine töötab inflatsiooni alandamise eesmärgile vastu ning ei vähenda ei hindu ega intresse, mis on iseenesest samuti hinnad.
Teiseks: intressimäärad on meil väga suure osa ajast suhteliselt kõrged olnud. Algul suure kapitalinõudluse ning hiljem üha rohkem vähese konkurentsi tõttu ja seetõttu, et pikaajalised riskid on siinkandis kõrgemad kui näiteks Rootsis, kus emapankade peakontorid asuvad. Ja siin tuleks pilk pöörata konkurentsiameti poole, kus tuleks tsenseerimisest unistamise asemel oma põhitegevusele ja sellega seotud seadusandlusele rõhku panna. Kindlasti oleks mõneski valdkonnas toimuvate hinnamuudatustega tegelemiseks abi suuremast koostööst siseministeeriumi allasutustega.
Kolmandaks: selline lisamaksustamine muudaks järsult meie majanduskeskkonda ja potentsiaalsete investorite vaadet sellele. Ühelt poolt on väheusutav, et pangad sellise lisamaksu peale siitmailt lahkuksid, kuigi meenutame, et veel hiljuti toimetasid siin ka Danske ja Nordea. Teiselt poolt annaksime võimalikele uutele tulijatele mis tahes valdkonnas signaali: kui tulete ja meile tundub, et liiga edukaks osutute, siis võtame osa raha ära. Argument, et “väga suur osa kasumist” jääb endiselt omanikele, ei ole kindlasti investeerimiskeskkonda ligitõmbavalt iseloomustav turundussõnum.
Neljandaks muudaks selline samm meie ühiskonna olemust. Et selle üle mõtiskleda, soovitan kätte võtta Friedrich Hayeki “Teekond pärisorjusse”. Väikesed, heade kavatsustega tehtud ja näiliselt süütud sammud võivad kuhjudes suurte probleemideni viia. Siim Kallas kirjutas 22 aastat tagasi EBSi Hardo Pajula tõlgitud eestikeelse väljaande eessõnas, et “nüüdsel ajal on oluline näha neid üldinimlikke ja sotsiaalseid tegureid, mis ikka ja jälle taastoodavad ihalust sotsialismi ja totalitarismi järele”.
Endiselt on oluline jätkata normaalse ühiskonnaga ning mitte püüda seda riigistada. Tegemist pole küll ainult Eesti probleemiga, kuid iga samm, mis meie ja ülejäänud maailma vahele seina ehitada aitab, mõjub kahjulikult meie kõigi toimetulekule.