Riigieelarve seis pole hiilgav. Et mitte öelda halvemini. Süüdlase otsimine siin ei aita, kuna juba aastast 2016 on kõik parlamendierakonnad sellesse oma „panuse” andnud. Peale selle rida objektiivseid põhjusi: COVID-19, sõda Ukrainas, energiakandjate hind, mis kõik on riigi kulutusi märgatavalt kasvatanud.
Ainuüksi kaitsekulude tõstmine ühe protsendi võrra sisemajanduse kogutoodangust (SKT) tähendab lisakulu 400 miljonit eurot. Selle raha eest saaks ehitada 80 kilomeetrit 2+2-maanteed, igal aastal. Ent meil pole valikut.
Puudu on 1,7 miljardit eurot. Veidi hoomatavam on number, et riigina kulutame iga päev 4,5 miljonit eurot rohkem, kui teenime. Iga päev kirjutame oma laste taskusse arve just nii suures summas. See pole vastutustundlik ega jätkusuutlik, kuritegu oleks seda ignoreerida.
Seepärast, vastupidi kriitikale (mida keegi enne valimisi lubas või ei) tahan peaministrit ja valitsust tunnustada julguse eest tõele näkku vaadata ja sellele kiiresti reageerida. Lihtsaim lahendus olnuks võtta laenu (mida tuleb ka teha), ruumi on, aga see poleks õiglane. Sellegi maksavad tagasi meie lapsed.
Käibemaks. Tõus kaks protsendipunkti, 20-lt-22ni 1. jaanuarist 2024. Opositsioon räägib kümneprotsendisest (käibemaksu) tõusust, samal ajal kui maksumuudatuse mõju kauba lõpphinnale on tagasihoidlik 1,67 protsenti. Toode, mille hind on käibemaksuta 100 eurot, maksab praegu 120 eurot, maksumuudatuse järel 122 eurot. Ehk lisandub kaks eurot. Jagades selle 120ga, saame hinnatõusu protsendiks 1,67.
500eurosele (eaka) „ostukorvile“ tähendab see muudatus lisakulu kuus kümme eurot. Pole liiga palju. Tausta loomiseks toon taas oma isa näite. Tema pension mullu 31. detsembri seisuga oli 600 eurot. 1. jaanuarist on see 645 eurot (20 eurot erakorraline pensionitõus ja 25 eurot sellest, et keskmine pension on taas tulumaksuvaba). 1 aprilli indekseerimise järel on isa pension 728 eurot. Ehk nelja kuuga 128 eurot lisa (+21 protsenti). Kõrvutades seda kümneeurose käibemaksu lisakuluga … no kuulge.
Me keegi ei saa endale lubada üle jõu elamist, ka riik mitte. Peame ise oma kulud kontrolli alla saama.
Tulumaks. 1. jaanuarist 2025 tõuseb tulumaks 20-lt -22 protsendini. Ehk samuti kaks protsendipunkti. Ei eitagi, et siin on muu hulgas seos maksuküüru kaotamisega. On ju ülekohtune pidada rikkaks inimesi, kes teenivad 1200–2100 eurot kuus, maksustades iga selles vahemikus teenitud eurot 34,5 protsendiga.
Aastast 2025 on kõigil ühesugune (ja kõrgem) tulumaksuvaba määr 700 eurot kuus ehk 8400 eurot aastas. Sellelt summalt tulumaksu maksma ei pea. Kõike, mis seda ületab, maksustatakse 22 protsendiga.
Taas ausalt: jah, sellest ei võida tööealiste (palga)detsiili kaks alumist astet, ent protsentuaalselt võidavad enim 2100 eurot ja sellest veidi rohkem või vähem palka saavad töötajad (õpetajad, politseinikud, päästjad, ajakirjanikud, õed jne).
Näide: õpetaja keskmine palk on järgmisel aastal 2048 eurot. Maksuküüru kaotamisega saavad nad kuus rohkem kätte 107 eurot, aastas kokku 1283 eurot (arvesse on juba võetud kõrgem tulumaksumäär). See maksumuudatus paneb korralikult proovile riigieelarve, ent elanike poolt vaadates on vastupidi: 400 miljonit eurot jääb rohkem inimeste taskusse, riik ei võta seda omale.
Majutusasutuste käibemaks tõuseb üheksalt protsendilt 13ni. Jutt on hotellidest, spaadest. Olin (ja olen) resoluutselt vastu algsele plaanile tõsta see 22 protsendini. Olen vahetanud kümneid kirju ja pidanud vestlusi peaministri ja ülejäänud erakonnakaaslastega. Argumenteeritud. Kandis vilja. Leevendav asjaolu on seegi, et 13 protsendi määr hakkab kehtima 1. jaanuarist 2025.
Ei hiili mööda ka õrnast teemast: peretoetuste eelnõust. See on saanud enim tuld ja tõrva. Kohe sissejuhatuseks (ja selgituseks) räägime otse: enne valimisi võetakse tihti poose, mida hiljem välja ei kanna. Siinkohal ei pea ma silmas niivõrd valimiskampaaniat, vaid kõnealusel juhul eelmist koalitsiooni, tegelikult riigikogu tervikuna. Eelmise aasta detsembris parlamendis (pea) konsensuslikult vastu võetud peretoetuste suurendamise seadus on riigile ebaproportsionaalselt suur koorem kanda, peale selle suurendab ebavõrdust laste vahel (esimese lapse toetus 80 eurot, kolmanda lapse toetus 650 eurot).
Uue seadusega: esimese ja teise lapse toetuse tõus 60-lt 80 euroni jääb. Kolme kuni kuue lapsega pere toetus suureneb võrreldes 2022. aastal kehtinuga 150 euro jagu ehk 450 euroni (seda on 200 eurot vähem kui detsembris vastu võetud seaduses). Aga ka muudetud eelnõu tähendab, et kolmelapseline pere saab lastetoetusi kuus 710 eurot (80+80+100+450). Mida pole liialt, aga ebaõiglane oleks öelda, et seda on vähe. Kahelapseline pere saab jätkuvalt 160 eurot …
Mida pakume vastu: üksi last kasvatava vanema elatisabi tõuseb 100-lt 200 euroni (5,8 miljonit eurot), viis miljonit eurot läheb laste harvikhaiguste raviks, kolm miljonit eurot puuetega laste rehabilitatsiooniteenuseks. Aastaid on oodatud, et vanematele, kes vanemahüvitise lõppemise järel kohe tööle lähevad, ei makstaks haigus- ja hooldushüvitist miinimumpalga järgi (nagu praegu), vaid lähtudes nende tegelikust sissetulekust. Nii hakkabki olema. Aga mõistagi ei eita ma kokkuhoidu riigieelarvele: 2025. aastal 110 miljonit eurot.
Me keegi ei saa endale lubada üle jõu elamist, ka riik mitte. Peame ise oma kulud kontrolli alla saama. Ja tuludega kaetud. Just seda eesmärki need muudatused teenivad.