Riigikogu peab tagama Eesti riigi jätkuvuse ja toimimise, arukal viisil, vaadates mitte üksnes eilsesse või tänasesse päeva ja mõeldes paremal juhul homsele, vaid hinnates üldisemaid trende ja pikaaegseid arenguid, mitut laadi riske ja võimalusi, kirjutab riigikogu liige Maris Lauri.
Eesti riigi rahaasjad läksid paigast headel aegadel. Siis tulid keerulised ajad ja seis läks veelgi hullemaks. Eriti hulluks läks asi eelmises riigikogu koosseisus, kus domineeris vildakas vaade riigi rollile ja rahandusele. See vaade ei ole ka täna kuhugi kadunud, ta on olemas ka praeguses riigikogus, kus ta on küll vähemuses, kuid seejuures väga lärmakas ja agressiivne.
Riigikogu ülesanne ei ole jagada kõigile võimalikult palju raha, kuigi just seda üks kunagine riigikogu liige väitis ja paljud praegugi usuvad. Riigikogu ülesanne on tagada Eesti riigi jätkuvus ja toimimine. See peab toimuma arukal viisil, vaadates mitte üksnes eilsesse või tänasesse päeva ja mõeldes paremal juhul homsele, vaid hinnates üldisemaid trende ja pikaaegseid arenguid, mitut laadi riske ja võimalusi. Riigikogu ei tohi käituda ühepäevaliblikana. Kahjuks ei ole see alati õnnestunud.
Ikka kipub domineerima lühiajaline vaade – soov jagada võimalikult palju raha võimalikult paljudele –, eriti enne valimisi, eriti kui erakonna väljavaated on ebakindlad ja nirud. Seda vaatamata sellele, et rahajagamine ei ole kunagi valimisvõitu toonud. Ei toonud ka viimatistel valmistel, kus kaotajaks olid just need, kes lubasid rohkem ja kõigile.
Siin me nüüd oleme: Eesti riigi rahaline seis on kehv ja endist viisi jätkates halb. Me elame riigina üle oma võimete. Meile ei pruugi see meeldida, kuid see on fakt.
Ma loodan, et riigikogus ja ka ühiskonnas laiemalt mõistetakse korras rahaasjade olulisust indiviidi tasandil. Kui ükskõik kellel on tulud ja kulud pikalt paigast ära, siis tulevad ka probleemid: võlad, kohtuasjad, täiturid ja nii edasi.
Riigiga on asjad enam-vähem samamoodi ehk ka riigi rahaasjad peavad olema korras. On olukorrad, kus rahaline seis läheb põhjendatult käest, kuid seejärel tuleb see taas võimalikult kiiresti korda saada. Sest kui tuleb uus kriis, sellele otsa teine – seda oleme näinud –, seejärel juba kolmas ja neljas, siis on väga raske toime tulla.
Nagu ikka rahaasjade puhul, tuleb rääkida tuludest ja kuludest.
Riigi tuluks on maksud. Maksude tõstmine ei meeldi üldiselt kellelegi. Kui, siis ehk neile, kes ise ei maksa, kuid loodavad teiste makstud maksudest rohkelt endale saada. Aga vahel on seis selline, et teisiti lihtsalt ei saa, sest vahe tulude ja kulude vahel on väga suur.
Eesti on just selles seisus. Meil tuleb makse tõsta, kui me ei taha just olulises osas oma kulutusi vähendada. Sellist tahet on kahjuks raske näha. Vastupidi, eriti opositsioon soovib hoopis rohkem kulutada ja tulusid vähendada: vaadatagu kasvõi viimase paari kuu jooksul algatatud eelnõusid ja tehtud muudatusettepanekuid maksuseadustele, isegi kui jätta kõrvale ilmselgelt obstruktsioonilised ettepanekud.
Minnes makse muutma, on mõistlik korrigeerida ära ka need rumalused, mis varem on maksusüsteemis tehtud. Eelkõige on küsimus üksikisiku tulumaksust, mis on muutunud keskklassi taagaks ja karistab neid, kes pingutades saavutavad palgatõusu, millest seejärel enam kui kolmandik ära võetakse. Tuletan meelde, et opositsioon nimetab rikkuriteks neid, kes teenivad üle 2000 euro kuus, see tähendab lõpuks korraliku palgatõusu saanud õpetajaid, meditsiini- ja turvalisustöötajaid. Kurbkoomiline on see, et samal ajal kuulutatakse, kuidas kangelaslikult on võideldud nimetatud palgatõusu eest või et peaks veel rohkem tõstma (olenevalt erakonnast).
Kõige tähtsam on aga see, milleks ja kuidas riik kogutud maksuraha kulutab. Riik peab kulutama kohtades, kus tema olemasolu on ainuvõimalik: sise- ja väliskaitse ja -julgeolek, riigivalitsemine, kohtud, omavalitsemine. Eesti riigis oleme juba ammu otsustanud, et riik peab olulises osas katma hariduse, tervishoiu, sotsiaalkaitse ja hoolekande kulud, olgu need siis riigi või omavalitsuste korraldada. Värskelt oleme leidnud üpris konsensuslikult, et kaitsekulusid tuleb märkimisväärselt suurendada.
Loomulikult ei ole asi ainult selles, millistes valdkondades riik kulutab. Olulisemgi on see, kuidas neid kulutusi tehakse: kas ikka alati arukalt, sihitult ja tulemuslikult?
Ikka ja jälle on nähtud seda, et jagades külluslikult raha, ei lahendata tegelikult probleeme. Rahaga maetakse probleem ära, ostetakse end tihtipeale suure ja keerulise probleemi lahendamisest välja väitega, et me ju andsime raha. Anti küll, kuid probleem jäi ju lahendamata, mis tähendab, et ta kasvab suuremaks ning ühel hetkel tuletab end väga valusalt meelde. Siis küsime: aga miks me varem ei teinud? Selle kõige kohta on nii meie kui ka teiste riikide valusaid kogemusi nii viimasest kui ka varasematest kümnenditest.
Aga endiselt domineerib arvamine, et «rohkem kõigile» lahendab kõik. Järjest enam on neid, kes ajavad käe pikale – sest teistele ju antakse. Järjest enam on seda, et saanuna küsitakse rohkem ja veel – sest küsija suu peale ju ei lööda. Ja lubajaid ja jagajaid on jätkunud, sest ikka on tulemas valimised, keegi poliitik tahab saada tähelepanu ja on lummatud mõttest, et rahajagamine teeb populaarseks ja annab hääled. Teate, rahajagajale jäävad näpud. Tunnustatud saavad need, kes asju lahendavad ja teevad.
Loomulikult võime arutada ja peame arutama, kuidas asju paremini teha. Arutada selle üle, millised asjad on olulisemad, millised vähem tähtsad, mis kannatavad veel pisut oodata. Loomulikult on ühiskonnas ja riigikogus selle peegeldusena erinevaid arusaamu neist asjadest.
Demokraatia tähendab, et enamusel on õigus otsustada. Ja tal on võimalus – aga mitte kohustus – vähemusega arvestada. Nii enamusel kui ka vähemusel on kohustus vaadata tulevikku, hinnata olusid ja võimalusi, olla mitte väiklane ja kätemaksuhimuline, vaid teha seda, mida vaja, oma parima äranägemise järgi. Demokraatia ei eelda, et igale küsimusele ja probleemile on saadud luba valimistel.
Esindusdemokraatia tähendab seda, et kodanikud on valinud riigikokku oma esindajad lahendama nii neid probleeme, mis teada, kui ka neid, mis tulevad, ning viisil, mis tundub sobilik. Erinevad erakonnad on valmiste eel sõnastanud oma vaates olulisi probleeme, pakkudes sealjuures lahendusi, kuid tegelik lahendus sõltub kokkuleppest, millega nõustub enamus. Vähemus aga peab arvestama, et ta on vähemus, et tema tahtmine – kui see on vastuolus enamuse omaga – jääb arvestamata. Ka võib juhtuda ja tegelikult peabki juhtuma, et aeg-ajalt vaadatakse varem tehtud otsused ja valikud üle ning muudetakse neid oluliselt, vahel isegi üpris äsjased. Sest seda eeldab demokraatia, sest seda nõuavad olud.
Hinnatõus, kuigi kiirelt pidurduv, on Eestis endiselt suur. Opositsioon kritiseerib seetõttu maksutõuse, kuid kahepalgelisena lubab enamatele ja rohkem raha jagada. Majanduse toimimist kasvõi pisut tundvad – ja kinnitan, et neid on ka opositsioonis olijate seas – teavad, et riigi poolt maksu- või laenuraha valimatu ja rikkalik jagamine suurendab inflatsiooni. Küll aga aitab kokkuhoid ja mõistlik kasutus, sealhulgas just haavatavamate aitamine, inflatsiooni ja selle negatiivseid mõjusid ohjeldada. Teada on ka, et inflatsiooni pärsib arukas intresside ja maksude tõus, kuid selle mõistmine eeldab vaatevälja ulatumist kaugemale kui üks-kaks kuud.
Rohkem raha ei ole alati lahendus, küll on alati oluline see, kuidas raha kasutada, kuidas asju teha, millised konkreetsed tegevused valida ja millises järjekorras teha. Eesti on olnud oma valikutes nutikas: oleme olnud valmis kasutama uusi tehnoloogilisi lahendusi, viskama kõrvale vana ja harjumuspärase, katsetama, õppima teiste positiivsest ja negatiivsest. See nutikus ja valmisolek on ühiskonnas endiselt olemas, kuid Eesti on muutunud ka mugavamaks ja laisemaks. Nii mõnedki head harjumused on muutunud halvaks, nii mõnedki oleme ise endale külge võtnud.
Halvad harjumused tuleb maha jätta. See ei ole kindlasti lihtne ning teid ja võtteid on erinevaid, mida peame ka olenevalt olukorrast kasutama. Mõnel juhul aitab järsust loobumisest. Mõnel juhul tuleb läbida võõrutuskuur. Aga me peame muutma Eesti riigi taas väledaks ja paindlikuks. Just see on see, mis on meile varem edu toonud. Usun, et toob seegi kord, mil väledus ja paindlikkus toetuvad mõneti teistele taladele kui varem.