Nii nagu inimene ei saa pikalt elada üle oma võimete, ei saa seda ka riik. Kuigi on olukordi, kus laenuvõtmine on põhjendatud või paratamatu, siis pikalt ja püsivalt puudujäägis eelarvega toimetamine lõppeb alati halvasti nii inimesele kui ka riigile.
Praegu elab Eesti riik üle oma võimete. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt paisub senisel viisil jätkates eelarve puudujääk aastas kahe miljardini. Ainuüksi laenude intressimaksed ulatuksid nelja aasta pärast ligi poole miljardini. Kulude ohjeldamatu kasv ja seetõttu jõudsalt suurenev laenukoormus teeb laenamise järjest kallimaks.
Märkimisväärne hulk poliitikuid on valmis veelgi enam toetusi jagama, suur hulk saajaid ei taha aga neilt küsida, kust selleks raha võetakse. Üksnes astmelise tulumaksuga miljardeid pakutud kulutusi aga ei kata mitte mingil viisil.
Kui on soov saada riigilt rohkem, siis tuleb ka rohkem riigile maksta, sest laenurahaga ei ole võimalik püsikulusid kaua teha. Eelmise riigikogu laristav stiil tuleb asendada vastutustundlikumaga, selleks on valijad ka tugeva toetuse andnud.
Astmeline maksusüsteem on jabur
Reformierakonna valimislubaduseks oli eelarve tasakaalustamine. Me lootsime, et seda on võimalik teha makse tõstmata. Nägime võimalusi eelkõige riigi maksutulude, aga ka Euroopa toetusrahade arukamas kulutamises, sealhulgas ka peretoetuste süsteemi – mille viimased muudatused läksid üle Eesti riigi praeguste võimete piiri – korrastamises, senisest paremini sihitud teenuste pakkumist, mitmesuguseid reforme erinevates valdkondades, suuremat andmete ja IT lahenduste kasutamist ja muud.
Oluline, et riigi tehtud kulutused oleksid tõesti eesmärgipärase tulemusega, finantsiliselt jätkusuutlikud ning efektiivsed. See oli põhjus, miks Reformierakonna valimislubaduste kogumaksumus oli väikseim.
Tõesti, Reformierakonnal oli üks riigieelarveliselt kulukas lubadus: nn maksuküüru kaotamine. See lubadus sai valijate enamuse toetuse. Praegune astmeline maksusüsteem on olemuslikult jabur.
Alustuseks on maksukulu inimese jaoks halvasti prognoositav. Kõrgema maksumääraga karistatakse neid madala või keskmise tuluga inimesi, kellel sissetulek tõuseb. Vähe sellest, kehtiva süsteemi tõttu krediteerivad inimesed riiki aastas enam kui 100 miljoni euroga. Muutes inimeste tulumaksustamist, oleks juba järgmisel aastal see raha peredel kasutada ja otsustada.
Me ei jaga rikastele raha
Tulumaksu muudatusi on mitmeid ja nad on olemuslikult omavahel seotud, seetõttu ei tohi neid käsitleda eraldi. Sama kehtib ka teiste plaanitavate maksumuudatuste kohta. Ühtse tulumaksumäära ja ühe maksuvabamiinimumi kehtestamine, tulumaksumäära tõstmine 22%-le, maksuvabamiinimumi tõstmine 700 euroni on kõik ühe muudatuse – füüsilise isiku tulumaksustamise põhimõtete muutmine – osad. Samuti on selleks erandite kaotamine, aga ka juba sellest aastast kehtiv maksuvabamiinimumi tõus ja keskmise pensioni maksuvabastus.
Kogu isikutulumaksu puudutavate muudatuste mõju on riigieelarvele küll miinusega, kuid samas tähendab see inimeste sissetulekute kasvu ja võimalust ise otsustada oma raha kasutamise üle. Muudatuste mõjul alaneb ka tööjõu maksustamine – asi, mida ettevõtjad ootavad. Rohkem raha majapidamistes tähendab ka tuge majandusele.
Tulumaksumuudatused pole rikastele raha jagamine: nagu öeldud, asju tuleb vaadata koosmõjus. Väga kummaline on kuulata oponente, kes väidavad, et Eesti keskmist palka või sellest pisut enam teenivad õpetajad, politseinikud või medõed on rikkurid.
Unustatakse see, et soodustuste kaotamine tõstab jõukamate, kelle tulutase võimaldas soodustusi kasutada, maksukoormust. Need, kes tegelikult riigi tuge vajaksid, maksusoodustusi üldjuhul kasutada ei saa. Samuti ununeb, et sellest aastast kehtivad muudatused vähendasid väiksema tuluga perede maksustamist. Arvestades endiselt tugevat tööturu seisu, on oodata, et täituvad ka palgakasvu prognoosid ning kehtiv maksusüsteem hakkab suurema maksumääraga karistama järjest suuremat osa töötajaid.
Ei saa välistada, et on neid, kellele maksude tõstmine meeldib, kuid enamusele meist kindlasti mitte. Maksutõusude põhjus on tavaliselt riigi kulutusete ja tulude vaheline lõhe. Kui suurendame riigi kulutusi, siis tuleb ka riigi tulusid ehk makse suurendada.
Arukas kulutamine nõuab reforme
Ma tean ühte kulu, mille tõstmist kõik riigikokku jõudnud erakonnad on toetanud – kaitsekulud. Kahjuks ei ole meil selgust, kui pikalt on vaja Eestil hoida kaitsekulutusi varasemast 2%-st SKP-st suuremana. Seetõttu on mõistlik leida täiendavatele kaitsekulutustele püsirahastus. Eraldi maksu kehtestamise asemel on odavam ja kiirem mingit olemasolevat maksu tõsta. Maks, mida kõik meie ühiskonnas tasuvad, on käibemaks. See on ka põhjuseks, miks käibemaksu 2% võrra tõstetakse.
Reformierakond lubas oma valimisprogrammis hoida maksukoormuse nii madala kui võimalik ja ühiste kulude rahastamiseks hädavajalik. Meie eesmärk on tark ja arukas kulutamine, mis eeldab aga mitmete muudatuste ja reformide läbiviimist. Joonlauaga kärbete tegemise aeg on möödas.
Kuigi ma ootan, et ilmselgelt riigile üle jõu käivad või kasutud kulutused võimalikult kiirelt lõpetatakse, tean ma, et reforme ja sisulisi muudatusi ei ole võimalik täpselt kirjeldada ja teha loetud nädalatega valitsuse ametisse astumise järel. See ülesanne on antud ministritele järgnevateks kuudeks ja aastateks olenevalt muudatuste ulatusest. Küll aga tuleb arvestada sellega, et maksumuudatused peavad olema seadustatud kuus kuud enne nende jõustumist.
Selleks, et riigikogu saaks sisulist arutelu pidada, kaasata asjaosalisi ja vajadusel ka muudatusi teha, peavadki maksumuudatusi puudutavad eelnõud jõudma riigikokku võimalikult kiiresti. Eelnõu menetlemine pooleteise kuuga on riigikogus üpris tavapärane ettevõtmine. Küll eeldab see aga sisukust ja vastutustunnet kõigilt riigikogu liikmeilt.