26. septembril 2022 toimus mitu tugevat veealust plahvatust Läänemerel Bornholmi saare lähistel, mis muutsid kasutamiskõlbmatuks gaasitorud Nord Stream 1 ja 2.
Taani, Rootsi ja Saksamaa uurivad plahvatuste tagamaid. Sündmuskohalt on leitud lõhkeaine jälgi ning Rootsi on nimetanud rünnakuid jõhkraks sabotaažiks.
Süüdlast ei ole lõplikult välja selgitatud. Paljud lääne vaatlejad süüdistavad Venemaad plahvatuste korraldamises, nähes selles uut taset Venemaa hübriidsõjas.
Venemaa mereväe tavarelvastus jääb alla lääneriikidele ning seetõttu on Venemaa aastaid keskendunud lääneriikide erinevate nõrkuste tuvastamisele ning ärakasutamisele.
Eesmärk on kasutada vene tehnoloogiat ning väikse ressursikuluga rünnata lääneriikide nõrkusi ja tekitada ebaproportsionaalselt suurt kahju. Rünnakute sihtmärgid võivad olla tsiviilobjektid.
Üks Venemaa sihtmärk võib olla lääneriikide veealune infrastruktuur. Selleks on Venemaa aastaid arendanud vastavaid tehnilisi vahendeid, ehitanud sihtotstarbelisi laevu ja allveelaevu.
Lääneriigid, NATO ja Euroopa Liit on tõsiselt mures. NATO peasekretär on kinnitanud, et veealuse infrastruktuuri kaitseks võib rakendada kollektiivkaitset. Euroopa Liit on rõhutanud, et Euroopa Liidu riigid peavad oma kriitilise infrastruktuuri kaitsmisele pöörama rohkem tähelepanu.
Peale Nord Streami gaasitorude rünnakuid on mitu lääneriiki tõhustanud oma veealuse infrastruktuuri kaitset. Lisaks on Saksamaa ja Norra taotlenud NATO-lt veealuse infrastruktuuri kaitse koordineerimist.
Eestile on kriitilise tähtsusega Estlink 1 ja 2 elektrikaablid, Balticconnectori gaasitoru ja veealused sidekaablid. Venemaal on võimekus häirida meie veealuseid sideühendusi, jälgida ning kahjustada veealuseid elektri- ja sidekaableid ning gaasitorusid.
Eesti majandusjulgeolek sõltub veealuse infrastruktuuri toimimisest ning peame selle kaitsmist võtma väga tõsiselt.
Rünnakute tuvastamiseks on vaja varustust, mis võimaldab vigastuste ja pahatahtliku tegevuse avastamist. Infrastruktuuri parandustöid on otstarbekas korraldada koos erasektoriga.
Samas kui räägime infrastruktuuri kaitsest, siis peame keskenduma rünnakute ennetamisele.
Ennekõike on ohustatud alade jälgimiseks ja vaenlase õigeaegseks avastamiseks vaja sensoreid veealuseks seireks. Kõige tõhusam on mobiilsete laevasensorite ja paiksete veealuste sensorite kombinatsioon. Esimesed tagavad mobiilsuse ja paindlikkuse. Teised tagavad pideva ja varjatud jälgimise.
Lisaks on meie infrastruktuuri tõhusa kaitse saavutamiseks vaja allveerelvi. Allveerelvad koostöös sensoritega tagavad vaenlase heidutamise ja hävitamise.
Eesti veealuse infrastruktuuri tõhus kaitse nõuab eri ametkondade koordineeritud tegevust ning koostööd erasektoriga ja liitlastega.
Arvan, et mereväel peab olema juhtroll veealuse taristu kaitses. Merevägi tegutseb iga päev merel, tunneb keskkonda ja selle eripärasid. Ta täidab sõjalisi ja sisejulgeoleku ülesandeid merel ning korraldab mereseiret. Mereväel on eeldused veealuse infrastruktuuri kaitse korraldamiseks rahu-, kriisi- ja sõjaajal. Tema koosseisus on tuukrigrupp, varustuses miinitõrje allveesensorid ja allveerobotid. Mereväel on kõrge valmidus koostööks NATO ja ELi raamistikus ning võimekus salajaseks infovahetuseks meie liitlastega.
Veealuse infrastruktuuri kaitse nõuab lisavahendeid ja pealehakkamist. Kaitseta veealune infrastruktuur on sihtmärk Putinile ja oht Eesti sõjalisele ja majandusjulgeolekule.