Siim Kallas: meie usume, et NATO tuleb meile appi. Aga kust me teame, et seda usub ka Putin?

Arvamus
|
Siim Kallas
|
28.06.2022

Vladimir Putini juhtimine toodab ettearvamatuid otsuseid, mis põhinevad emotsioonidel, informatsiooni väärtõlgendustel, oma jõu ülehindamisel.

Hakkasin vaatama, kui mitu Putinist ja tema Venemaast kirjutatud raamatut on minu riiulis. Sain neliteist. Kui lisada raamatud Jeltsinist ja mitmed kaasaegsete mälestused, siis veel palju rohkem. Nendest raamatutest olen ma otsinud vastuseid küsimustele: kuidas sünnivad kaasaja Venemaal poliitilised otsused? Kes neid kujundab? Kuidas mõtleb Putin? Kes on tema poliitbüroo?

Nendel küsimustel on üks tuletis: kas, millal ja kuidas võib Putin teha otsuse Eestile, see tähendab NATO-le kallale tungida?

Vaatame, mida kirjutatakse. Kirjutatakse palju. Räägitakse palju. Sõjaväejuhtide kommentaare ma usun, aga rohkearvuliste „sõltumatute ekspertide“ arvamustes kummitab üks nüanss – nad tahavad auditooriumile meeldida ja kuna meie rahvas tahab, et Ukraina võidaks Venemaa, siis otsitakse eelkõige näiteid, mis tõestavad venelaste ebaedu.
Me kipume hurjutama oma liitlasi, süüdistama, et „nemad“ ei tee kõike, mis vaja. Unustades, et see „lääs“, kes on nõrk, need „nemad“ oleme meie ise. Ja meie liitlased on demokraatlikud riigid, kus otsustamisel osalevad parlamendid ja valijad. Ja kus eksisteerib alati Teine Arvamus.

Analüütikute soovi eest auditooriumile (otsustajatele) meeldida on korduvalt hoiatanud Henry Kissinger.
Putini sõda toetub mitmele alustoele

Esiteks, inimelu ei maksa midagi. Kui meie vangutame pead, et Venemaa kaotab palju sõdureid, siis Vene ühiskond kehitab selle peale ainult õlgu.

Teiseks, ühiskond on totaalse kontrolli all, mida teostavad KGB järeltulijad ja võimutelevisioon. Soovitan lugeda juhtiva nõukogude teisitimõtleja Vladimir Bukovski äsja eesti keelde tõlgitud raamatut „Ja naaseb tuul“ (Tallinn, 2022. Originaal 1978), milles on üksikasjaline ülevaade võimu teostamise meetoditest Nõukogude Liidus.

Lugedes uudiseid teisiti arvajate arreteerimistest, arvan ma, et palju pole muutunud. Vanglakambrid on puhtamad, nagu kirjutab Kira Jarmõš („Uskumatud juhtumused naistekongis nr.3, Tallinn, 2021). Bukovski kirjeldab ka, kuidas vene ühiskond on pandud alistuma. Väga õpetlik lugemine.

Kolmandaks – majanduslik vastupanuvõime. See toetub vene ühiskonna leppimisele vaesuse ja kvaliteetsete kaupade puudusega. Pole ju midagi uut. Probleemiks on, tõsi küll, sõjatööstus, mida lääne sanktsioonid valusasti riivavad. Suur osa rahvast on Putinile tänulik, sest 1990ndate olukord oli palju hullem.

Oli selline väljamõeldud nõukogude superspioon Stirlitz, kes kolas vabalt ringi Hitleri kaaskondlaste seas. See kangelane sünnitas arutu hulga anekdoote. Üks oli selline: „Müller (salapolitsei ülem) küsis Stirlitzilt: öelge, kui palju on kaks korda kaks? Stirlitz teadis vastust, aga ta ei teadnud, kas seda teab ka Keskus.“

Seda lugu natuke parafraseerides – meie usume, et NATO tuleb meile appi, aga me ei tea, kas seda usub ka Putin.

Hiljuti näidati huvitavat dokumentaali Saddam Husseinist. Pane silmad kinni ja asenda Husseini nimi Putiniga. Vahet pole. Mõlemad on pildistatud jahipüssiga. Saddam Hussein irdus reaalsusest, sest kogu õukond rääkis talle ainult seda, mida ta tahtis kuulda. Nii ta hindaski ennast ja oma riiki üle ja tungis kallale vaenlasele (keda tema olemasoluks hädasti vaja oli), kellest tema jõud enam üle ei käinud.

Tundub, et ka Putini lähikonnas pole ühtki inimest, kes esindaks Teist Arvamust. Istuvad inimesed kullaga kaunistatud saalis ja kiidavad ennast ja juhi tarkust. Hitler uskus kuni viimaste päevadeni, et tal on võimalus sõja käik enda kasuks pöörata. Selline juhtimine toodab ettearvamatuid otsuseid, mis põhinevad emotsioonidel, informatsiooni väärtõlgendustel, oma jõu ülehindamisel. Ja see on potentsiaalsetele vaenlastele ohtlik, selleks on vaja valmistuda.
Me usume, et NATO tuleb meile appi. See on kindel. Aga kaua see aega võtab?

Külma sõja ajal oli Ida-Saksamaal 400 000-meheline lahinguvalmis Vene (Nõukogude) väekoondis, valmis tungima Lääne-Saksamaale. Selle vastas olid Saksa Bundeswehr (495 000 meest), Ameerika sõjavägi (6 lennuväebaasi, 40 maaväe baasi). Pärast Vene vägede lahkumist andis USA Saksamaale üle 223 sõjaväerajatist, alles jäi kaks lennuväebaasi.

Külma sõja ajal oli Lääne-Saksamaa lääne kaitse eelpost, mis oli valmis äkkrünnaku tagasilöömiseks.
Eesti muide oli ka sõjaväe eelpost, aga vastupidise suunaga.

Eestis oli viis suuremat nõukogude sõjalennuvälja, 50 raketibaasi, kokku 843 sõjaväeobjekti („Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine“, Tallinn, 1999)

Mõni mahajäetud sõjaväebaas kõlbab ehk ka NATO liitlaste majutamiseks.

Kui Venemaa otsustab tõesti rünnata läänt, NATO-t (mida ei saa välistada, kuigi see võib olla hullem kui kuritegu, see võib olla viga (Talleyrand)), siis pole kahtlust, kus on lääne kaitse eelpost. See on Poola ja Baltimaad. Meie peame loomulikult olema võimelised ise sellesse kaitsesse panustama, aga Putin ei ründa meid, ta ründab NATO-t. Järelikult on vaja kaitse eelposti ühiste jõududega tugevdada.

Üheskoos peame valmistuma Venemaa rünnaku tagasi löömiseks. Selleks vajab kogu eesliin rohkem NATO baase ja sõjatehnikat, mida Poola ja Baltimaad ise ei suuda hankida.

NATO lahinguplaanide kujundamine selliselt, et ka Eestis oleks sõjalise kallaletungi tõrjumiseks kohe valmis NATO jõud (meie oma kaitsevägi sealhulgas), on igati asjakohane.

 


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt