Kaja Kallas: Inflatsiooni ohjamise poliitikast

Arvamus
|
Kaja Kallas
|
25.06.2022

Hinnatõusu ohjamiseks on mitmeid viise ja neid on ajaloo jooksul Eestis ja teisteski riikides kasutatud. See ei tähenda, et kõik need on praegu Eesti oludesse sobivad. Tulemust annavad ikkagi need tegevused, mis seavad sihiks hinnatõusu põhjustavate asjaolude nõrgendamise või tagasipööramise.

Pakkumine ja nõudlus määravad hinna

Hindade kujunemist kirjeldab üks põhimõttelisemaid majandusseoseid nõudluse ja pakkumise vahel. Kui pakkumine kasvab, hinnad langevad, ning kui pakkumine väheneb, hinnad tõusevad (või vähemalt hinnatõus vastavalt väheneb või kiireneb). Nõudluse ja hindade vaheline seos on võrdeline: nõudluse kasvades hinnad suurenevad, vähenedes langevad. Üpris tavapärane on see, et korraga muutuvad nii nõudlus kui ka pakkumine, hinnadünaamika sõltub sel juhul nende muutuste suundadest ja tugevusest.

Neljast võimalikust kombinatsioonist on Eestis praegu kõige vastikum: nõudlus (veel) kasvab, kuid pakkumine on vähenenud ehk siis mõlemad tegurid suruvad hindu üles. Sellistes oludes on poliitikavalikute tegemine ülimalt keeruline: tegevused ja nende ulatused peavad olema täpselt kaalutud ja mõõdetud, et lõpptulemus olukorda hullemaks ei teeks.

Pakkumispoolsed tõrked

Pakkumispoolelt tõstab praegu hindu väga paljude toormete ja kaupade nappus, mille on põhjustanud Venemaa, sealjuurest tema vallutussõda Ukrainas, Hiina koroonapoliitika ja pikalt kestnud tõsised häired transpordikoridorides.

Pakkumispoolsete tõrgetega hakkama saamiseks on laias laastus järgmised võimalused. Esiteks, püüda leida teised tarnijad kas kodu- või välismaiste tootjate seast. Teine, püüda kauba tarbimist vähendada. Kolmandaks, püüda leida asenduskaupu. Neljandaks, leida võimalusi ise kaupa või asenduskaupa toota.

Kõik need lahendused on kulukamad seni kasutusel olnuist. Ka eeldavad neist mitmed alustuseks ulatuslikke ümberkorraldusi tootmises ja tarneahelates aga ka suuremaid või väiksemaid investeeringuid. See tähendab, et nad võtavad lisaks rahale ka aega.

Suurem osa praegusest pakkumisnappusest pole lühiajaline või kiirelt mööduv. See tähendab, et mingi aja peavad Eesti ettevõtjad ja elanikud toimetama olukorras, kus mõnda kaupa ongi põhimõtteliselt ebapiisavalt, kusjuures sellele vähesele on huvilisi kõigist teistest Euroopa riikidest, kellest paljud suudavad meist enam maksta.

Püsivamatel või pikaajalisematel pakkumispoolsetel tõrgetel on ka positiivseid külgi: need sunnivad peale innovatsiooni ja toetavad kokkuhoidu. Suuremad investeeringud võtavad aega enam kui pool või kolmveerand aastat, mistõttu kõikide pakkumistõrgete lahendamiseni me sel aastal ei jõua. Mingid asjad saab loodetavalt lahendatud, osad asjad valmivad järgmisel, ülejärgmisel või järgnevatel aastatel. Kõik see nõuab nii rahalist ressurssi kui ka administratiivset pingutust, kuid eelkõige leidlikku mõtlemist.

Nõudluspoolsed ergutid

Nõudluspoolsed hinnasurved on seotud ühiskonna tarbimissoovide ja -võimalustega. Kovidiaegne säästmiskalduvuse tõus, mil tarbija ei saanud lihtsalt teatud kulutusi teha, on asendunud kompenseeriva kulutuste kasvuga, kuid see ei kesta pikalt. Suured palga ja toetuste kasvud ning teise pensionisamba tühjendamine ergutavad tarbimist, kuid viimase efekt hakkab tasapisi nõrgenema. Pikalt väga madalana püsinud laenuintressid ja pankade laenuandmise aldisus ei tõstnud üksnes kinnisvara hindu. Sest kui on rahaga ostuhuvilisi, siis leidub alati ka võimalus hindu tõsta. Arvata, et ettevõtja jätab selle tegemata, on naiivsus.

Asjad on siiski vaikselt muutuma hakanud. Keskpangad on hakanud intresse tõstma ning isegi kui see on ettevaatlik, eriti eurotsoonis, tasub meeles pidada, et tegelik laenuintress kujuneb turul ning siin ei sega laenuandjat asjaolud, mida keskpankades kaalutakse. Hirm ja ahnus tõstavad intressimarginaale ja muudavad laenuandjad ettevaatlikuks.

Ka Eestis peavad kõik mõistma, et hoolimata riigi madalast laenukoormast, pole erasektoris asjad kõikjal samaväärsed ning intressimäärade tõus hakkab peagi eraisikute, ettevõtete ja ka riigi rahakotist järjest suurenevaid summasid välja viima. Ka laenude kättesaadavus halveneb aegamööda, kusjuures kui mõned valdkonnad jäävad kuivale, ei pruugi teistel erilisi raskusi ollagi.

Majandusväljavaated on muutunud kehvemaks: mingi, veel küll väike osa eksportturust on Eesti jaoks kadunud, mitmetes sektorites on häda nõudlusega, teistes toormete ja tootmissisenditega. Jama on palju ja väga mitmesugust. Suured struktuurnihked majanduses – ja praegu on üks neist käivitunud – tähendavad suuremat ebakindlust ja suurenevaid riske ning selle peegeldusena kõrgemaid intresse ja väiksemat laenuandmise valmidust.

Kehvemad majandusolud ei võimalda ettevõtjal kergekäeliselt palku tõsta või tootmist laiendada ja nii mitmedki peavad ilmselt tegevuse lõpetama. See tähendab, et kasvab tööpuudus ja palgatõus jääb inflatsiooniga võrreldes väiksemaks. Siiski tuleb arvestada, et tööturu seis ei ole ühtlaselt kehv. Meil on valdkondi, kus juba aastaid on töötajaist nappus vaatamata kõrgetele palkadele. Samas on ka madalamat kvalifikatsiooni nõudvad töökohad täitmata. Loogiline lahendus turumajanduses on tõsta palka või siis innovatsiooni abil tööjõuvajadust vähendada. Ka see protsess on käimas, Eestis oluliselt intensiivsemalt enamuse Euroopa riikidega võrreldes, kuid see muutus on oma loomult aeglane. Hätta satuvad selles need töötajad, kes ei soovi või ei suuda uusi oskusi omandada või töövaldkonda vahetada.

Majanduse jahtumine ja suured probleemid tööturul pole veel selgelt tajutavad, nagu ka kompenseeriva tarbimise ja pensionirahade suurkulutamise lõpp – ehk siis nõudluspoolsed hinnatõusu surved on Eestis täiesti olemas, kuid hakkavad tasapisi nõrgenema. Arvata võib, et kehvemad ootused ja hirm läheneva talve energiaarvete ees paneb nii mõnegi oma rahaga kokkuhoidlikumalt toimetama. Nõudlust toetavate kodumaiste tegurite – teatud oskustega töötajate nappus, inflatsioonist tingitud palgaootuste ja -survete kasv, ulatuslikud investeerimisvajadused, riigisektori ulatuslikud rahakulutused, mille peegelduseks on eelarvepuudujääk, – mõju on siiski märkimisväärne ning ei tasu unustada ka eurotsooni endiselt madalaid intressimäärasid ja Euroopa Liidu üldist kulutamisvalmidust.

Keskpõrandal koos

Nii olemegi jõudnud olukorda, kus osa hindu tõuseb seetõttu, et pakkumisega on lood kehvasti, ning osa seetõttu, et nõudlus on järsult kasvanud. Kokku olemegi saanud 20% tarbijahinnakasvu. Kuid nii pakkumise kui ka nõudluse poolel on märgata arenguid, mis peaksid hinnatõusu surveid tulevikus nõrgendama. Kuna korraga on toimumas väga palju erinevaid muutuseid ja hulk asju on meie mõjutamisulatusest väljas või siis vähemõjutatavad, siis on tuleviku prognoosimine ja endale sobivale rajale suunamine väga keeruline. Ega see kõik ei tee ka tegevusvalikuid lihtsamaks.

Kui tahame praegust ülikiiret hinnatõusu pidurdada, siis tuleb tegeleda nii pakkumise kui ka nõudlusega. Ehk siis ühelt poolt leida kättesaamatuks muutunud kaupadele asendus või nende vajadust vähendada ning teiselt poolt tõmmata maha huvi järjest enam kulutada. See ei ole lihtne ülesanne. Me ju teame, et hinnatõusud mõjuvad inimestele erinevalt: on neid, kellel järsu hinnatõusuga toimetulek on ülimalt keeruline või isegi võimatu, ja neid, kes saavad sellega tegelikult hakkama (iseasi, kas nad seda tunnistavad). Teisalt nõuab pakkumispoolsete tõrgetega toimetulek investeeringuid ja ümberkorraldusi, mis vajavad raha ehk siis tegemist on nõudluse toetamisega.

Nagu ikka keeruliste probleemide puhul, tuleb alustuseks paika panna siht: kuhu soovime jõuda ja milline on meile aktsepteeritav käitumisviis. Viimase hulka ei kuulu kindlasti Venemaa sanktsioonidest loobumine. See tähendab, et pakkumispoolsetele muredele kiiret ja lihtsat lahendust ei ole – peabki pingutama, riskeerima ja olema valmis, et asjad liiguvad loodetust oluliselt halvemini. Ainuke võimalus on püüda riske maandada ning valmis seada tegevusplaanid reageerimaks halbadele ja väga halbadele oludele.

Püüdes raha hulka majanduses märkimisväärselt mitte suurendada – sest see toidab inflatsiooni ja lükkab kaugemale hinnatõusu vähenemise -, tuleb raha suunata sinna, kus see on hädavajalik. See tähendab energeetikasse, et talv võimalikult valutult üle elada, ja peredele, kes tõesti ei saa ise hakkama. Alles seejärel tulevad järgmised sammud – ettevalmistused ja investeeringud tootmise uuendamisse, et see oleks võimalikult vähese ressursikasutusega, efektiivne ja tootlik, siis haridusse ja teadusesse, et tulevikku tagada, ning tervishoidu, et tulla toime vananeva ühiskonna ja globaalsete terviseriskidega.

See muide kõik ei ole üksnes avaliku sektor ehk riigi ülesanne, ka erasektoril on siin oma väga suur roll. Lihtsalt sihid ja väärtused peavad olema paigas.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt