Ukraina sõjaga muutus ja muutub maailmas veel palju. Naaber ja mõjuväli, mida meie Eestis oleme teadnud ohuks pidada, sai nähtavaks kaugemal. Peale haamriga naela asemel näpu tabamist teame edaspidi näppu kaugemale asetada. Õppimisvõime olla üks inimkonna suurimaid oskusi tema arengus. Nii tuleb ka sellest kriisist õppida.
Energeetikas vaatame üle oma võimalused, et mitte olla sõltuvad. Nii on ka nüüd tark ette võtta korrastamine avalikus-, keele- ja inforuumis. Keerutama öeldes, ainus põhjus, miks see veel tehtud pole, on olnud lootus muutusele. Tihemini poliitikud, kes keele- ja meeleruumide opositsioonist saanud kütet oma raketile.
Puhtam maailm
Energeetikas, nagu mainitud, pürime pidevalt puhtamale. Et maailm, mille lastele anname, oleks parem. Puhtam, muuseas, ka neist, kes bensiinijaamana riiki teesklevad ja naabrite juures vargil ja naisi-lapsi tapmas käivad. Seesama meiegi naaber, kellest jutt, kasutab ajalugu koos kontrollitud infoväljaga, et mõjutada reaalsust. Naastes õppimisvõime ja järelduste juurde, on eelnevast tulenevalt arukas Eestit tugevamaks muuta ka jagatud infoväljas. Koos ollakse tugevad, eraldi murdutakse.
Deputiniseerimise vajadus ja sõnum sellest on kõlanud mitme sõjakuu jooksul korduvalt. Arvan selle plaani hulka eestikeelse ehk riigikeelse hariduse lasteaiast alates. Aga ka punamonumentidele koha leidmise muuseumis. Minema avalikust ruumist, naabri narratiivist taastada suur ja õnnelik Putini lapsepõlv Nõukogude Liidus. Samm selles tegevuskavas peab olema ka vastus küsimusele: kes ja millistel tingimustel räägib kaasa meie oluliste otsuste tegemisel.
Miks valivad pealinna juhte samad inimesed, kes Putinit?
Täna, Ukrainas toimuvat ja Vene infovälja vaadates, on mul küsimus, miks ometi valivad Eesti pealinnale juhte need, kes saatkonnas valivad Putinit? Pealinnas luuakse pool Eesti lisandväärtusest. Pealinna juhtimiskultuurist oleneb palju. Millise me arvame selle kultuuri kujunevat, kui valitsemiseks saab toetuda samale stiilile, mis hoiab naaberriigis võimu?
Või miks on mittekodanikud mitte kodanikud? Kas seepärast, et eesti keelt ja riigi toimimise aluseid saab omandada vaid isalt pojale ning salajase käepigistuse ja riituse järel? Muidugi mitte. See on suuresti siiski valik. Vahel mugavusest, vahel ebamugavusest, kuid see on igaühe enda tehtud. Kindel, sest veel rohkemad on valinud saada Eesti kodanikuks, rääkida kaasa kodanikuna, kuidas Eestis asjad käivad, olla patrioot. Isegi kui valitsus ei meeldi, hoida südames sinimustvalget ja oma riiki. Rõhutan, emakeelest sõltumata on paljud selle valiku teadlikult teinud ja uhkusega meiega koos kodanikud koos õiguste ja kohustustega.
Nii jõuamegi küsimuse juurde, et kui energeetikas puhastumisega tegeleme, siis millal teeme sammud avaliku ruumi-, keele- ja inforuumi korrastamiseks? Keeleruumis on vanemate mäekõrgune ootus enamusele parlamendis, et see teekond mis lõhuti alustamaks eestikeelset haridust algusest, lasteaiast, võetakse taas ette. See on möödapääsmatu.
Vene Föderatsiooni kodanikud saavad osaleda oma riigi, mitte meie elu juhtimises
Samamoodi tuleks nüüd, hiljemalt järgmiste parlamendivalimiste järel, vastata alustuseks küsimusele, et miks peaks Eesti iseseisvust ähvardavale riigile lojaalsust lubanud alamad valima, kuidas pealinnas või teistes omavalitsustes asju aetakse? Minu isiklik arvamus, nagu lugeja juba aimab: ei peakski. Vene Föderatsiooni kodanikelt tuleks Eestis valimisõigus võtta, nii ränk on see vastuolu väärtustes. Alustame sellest, Eestis on 81 691 Vene kodanikku.
Põhiseadus, viitan siin kommentaaridele, „lähtub põhimõttest , et avalikku võimu teostavad Eesti kodanikud. Ka KOV volikogu liikme kohta saab käsitada ametikohana PS § 30 lg 1 mõttes. KOV volikogu teostab avalikku võimu ja tema pädevuses on mh vastu võtta üldakte, millega teatud tingimustel võib piirata põhiõigusi ja vabadusi.“ Välismaalastel, viitan näiteks Vene Föderatsiooni kodanikele oleme andnud seadusega õiguse siin valida, eeldusel, et siin elatakse elamisloa, elamisõiguse alusel.
Eesti keeles on ilus ütlemine – kõigi kallim olla ei saa. Ei saagi. Igaühel tuleb valida oma väärtusruum. Need, kes soovivad olla lojaalsed Vene Föderatsioonile, elada edasi selle mõjuväljas, võiks osaleda sealsete asjade korraldamises. Väikeriik, nagu ütles Lennart Meri, peab teadma oma sõpru ja vaenlasi. Me oskame neil kenasti vahet teha, seetõttu olen kindel, et need kes tahavad olla Putiniga, ei solvu, kui saavad aidata tal seal asju korraldada. Eestis saame ise hakkama.