Lastekaitse Liit ütleb oma pöördumises Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole, et lapsed ei tohi kunagi olla poliitvõitluse objektiks. Paraku käib praegu Riigikogu saalis perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu arutelul võitlus mitte laste heaolu eest, vaid kes saab pärjatud tiitliga «Kõige suurem laste sõber». Lapsed muudetakse kaubaks häälte eest. See on lubamatu. Samuti nagu on lubamatu lõhkuda valitsus ajal, mil Eesti on 30 aasta kõige suuremas julgeolekukriisis.
Miks Reformierakond teeb praegu obstruktsiooni? Selleks, et peatada selle seaduse vastuvõtmine. Miks? Perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu on nii sisult kui esitamise viisilt vildakas. See on sisuliselt vildakas, sest toob kaasa laste ebavõrdse kohtlemise. Samas on see ka vormiliselt vildakas, sest see esitati kiirustades, ilma eksperte ja huvigruppe kaasamata, ilma mõjuanalüüsi ja sisulise aruteluta selle üle, kuidas oleks kõige parem lapsi ja peresid toetada. Sisulise arutelu vajadust on oma pöördumises toonitanud ka Lastekaitseliit.
Reformierakond peab väga oluliseks toetada lapsi ja lastega peresid, ent tehes seda vastutustundlikult. Soovime arutada peretoetusi koos riigi teiste vajaduste ja võimalustega sügisel eelarvekõneluste raames. Ühtki pikaajalist kohustust ei tohiks riik võtta ilma teadmiseta, kust me selleks raha võtame.
Järgnevalt keskenduksin kahele etteheitele: seaduseelnõu ei kohtle lapsi võrdselt ja ei taga laste heaolu.
Laste õiguste konventsiooni järgi on kõik võrdsed
Eelnõu eesmärk olevat eelnõu esitajate järgi aidata võrdselt kõiki lapsi. Võrdne kohtlemine ei tähenda aga, et kõiki tuleb kohelda samamoodi, sest kõigi VAJADUSED pole samad. Näiteks üksikvanemaga pere vajadus on ilmselgelt suurem kui kahe vanemaga lapse pere vajadus. Perede vajadused on erinevad mitte laste arvust sõltuvalt vaid vanemate võimalustest, sissetulekutest, elukohast sõltuvalt. Andes kõigile ühelapselistele või neljalapselistele samasuguse summa, suurendame ebaõiglust ja jätame abita need, kes seda tõeliselt vajavad. Victor Hugo on öelnud, et kui teha seadus, mis keelab silla all magamise, siis see kohtleb küll kõiki samamoodi, aga ebavõrdselt/ebaõiglaselt, kuna sellele, kes elab lossis, ei ole sel seadusel mingit mõju, aga kodutult võtab see ainsa ööbimispaiga.
Sama lugu on ka perede toetamisega – kõiki samamoodi toetades tingib see ebaõiglase kohtlemise.
Haridus tagab lastele parema tuleviku?
Hando Runneli ilus laulusalm ütleb:
«Maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega ja lastelastelastega…
Sest elu kõik on ajalik ja lastele jääb tulevik.»
Mis on vaja teha, et lastele jääks tulevik? Et neid ootaks parem tulevik? Selleks on vaja anda neile hea haridus. Olen alati imetlenud, kuidas ka need Eesti inimesed, kel pole olnud võimalik pikalt koolis käia, toetavad oma laste hariduspüüdlusi ja isegi vähese sissetulekuga vanemad pingutavad püksirihma, et lapsed saaksid õppida. Eesti rahvas on haridususku ja teab, et just parem tulevik võimaldab elus edasi jõuda.
Aga selleks, et, haridus aitaks lastel jõuda haljale oksale, peavad neil olema väga head õpetajad.
Õpetaja amet peab olema hinnatud amet, et sinna läheksid parimad. Paraku ei saa tänapäeval loota, et vaid missioonitundest mindaks õpetajaks. Ootused ja nõudmised õpetajale üha tõusevad ja õpetajate koormus on meeletult kasvanud. Õpetaja on õppiv professionaal, kes peab saama oma töö ja pingutuste eest väärilist tasu. Õpetaja palga tõstmine peab olema meie riigi esimene prioriteet. Õpetajast peab jälle saama maa sool.
Õpetajate õpetajad
Aga kust õpetajad tulevad? Õpetajaid õpetatakse kõrgkoolides. Kõrghariduse kvaliteet sõltub sellest, kui head on meie õppejõud. Ei ole loogiline, et õpetajate õpetajad teenivad vähem kui õpetajad. Aga nii see kipub olema. Ja see viib kõrghariduse kvaliteedi langusele. Kvaliteeti tõmbab alla ka see, et üliõpilased ei saa pühenduda õppimisele vaid peavad töötama, kuna vajaduspõhised toetused pole aastaid tõusnud ja paarisaja euroga pole võimalik isegi tuba üürida.
Kõrghariduse toetusrühma esimehena on mul olnud võimalus kogeda, et kõikides Riigikogu erakondades on olemas valmisolek leida lahendus kõrghariduse alarahastamise probleemile. Seni on see jäänud vaid rahapuuduse taha. Kõrgharidusse on kohe juurde vaja vähemalt 100 miljonit lisaraha. Et jõuda püstitatud eesmärgini, 1,5 protsenti SKTst kõrgharidusele, on vaja lähiaastatel leida riigi eelarvest 300 miljonit. Perehüvitiste seadusele läheks igal aastal sellises suurusjärgus summa.
Kuna riigi vahendid on piiratud, siis on küsimus valikutes
Õpetajate palkade ja kõrghariduse rahastamise küsimust oli valitsusel kavas arutada sügisel riigieelarve läbirääkimiste käigus. Ei ole mõistlik ega aus teha kiirustades ühte suure eelarve mõjuga otsust, mis seob valitsuse käed aastateks. Rääkimata sellest, et sellega võetakse neile samadele lastele tulevikuks suure võlakoormuse ja halvendab nende tulevikuväljavaateid.
Haridus on hüve. See on hüve, mida saab tagada vaid kollektiivselt. Isegi kui me maksaksime iga lapse eest perele peo peale sadu või koguni tuhandeid eurosid, ei saaks lapsevanemad selle rahaga üksi osta oma lastele head haridust. See ongi ühiskonna mõte, et me teeme asju koos. Kui riik paigutab raha haridusse, maksab õpetajatele ja õppejõududele väärilist palka, loob motiveeriva õpikeskkonna, siis on see oluliselt efektiivsem, kui see, kui iga inimene püüab seda teha oma jõududega.
Kui hariduse kvaliteet halveneb, koolides pole enam häid õpetajaid või üldse õpetajaid, siis ei saa isegi kopsaka rahakotiga pere osta oma lapsele head haridust. Jah, rikastel on võimalus saata lapsi välismaale õppima. Aga noorte inimeste väljarändel on Eestile väga kaugeleulatuvad tagajärjed. Juba praegu jätkab igal aastal üha vähem Eesti gümnaasiumilõpetajaid oma õpinguid Eesti kõrgkoolides. Noored hääletavad jalgadega. Meie ülesanne on see protsess peatada. Investeerida haridusse, maksta õpetajatele ja õppejõududele väärilist palka. See on Eesti konkurentsivõime, eesti keele ja kultuuri jätkusuutliku arengu ja eesti inimeste õnneliku elu tagamiseks hädavajalik!
Peame tegema tarku, mitte populistlikke valikuid!