Eesti on kolmkümmend aastat olnud taas iseseisev demokraatlik riik, kus isikuvabadused ja eriarvamused on põhiseaduse kaitse all. Siiski oleme pikalt vaikides talunud ka neid ilminguid, mis meie kultuuriruumi ja ajalooteadmistega kokku ei käi.
Sellel, mida me näeme, on meeletu jõud. Olen seda artiklit alustanud mitu korda, sest see, mida ma uudistest näen – mida meie iga päev uudistest kuuleme –, halvab mu mõistust ja paneb käed värisema… Okupantidest sõdurite poolt vägistatud ja põlema pandud naised söestunud rehvihunnikute otsas Ukrainas. Noore neiu piinatud kehal mõnitav haakrist, vägistatud ja tapetud kolmeaastane alastikistud laps. Appi! Appi, kes on need väärastunud hullunud elajad, keda Vene ametlik meedia nimetab vabastajateks?
Soovin panna silmad ja kõrvad kinni, aga ei tohi.
Soovin, et me Eestis mitte kunagi midagi sellist ei kogeks, aga – paraku on nähtavaid märke agressori sõnumitest ja sümbolitest, mis imbuvad igapäevaellu ja mürgitavad meiegi avalikku ruumi. Eesti on kolmkümmend aastat olnud taas iseseisev demokraatlik riik, kus isikuvabadused ja eriarvamused on põhiseaduse kaitse all. Siiski oleme pikalt vaikides talunud ka neid ilminguid, mis meie kultuuriruumi ja ajalooteadmistega kokku ei käi.
Me oleme venitanud ühtsele eestikeelsele haridusele üleminekuga ja sallinud venemeelset propagandat umbkeelsete koolijuhtide poolt. Oleme tolereerinud meile peale surutud okupatsiooni «sünnipäevade» tähistamist ja võõrvõimu kombeid. Aitab!
Vaatasin kanalit, mis näitas agressorriigi valitsuse pressikonverentsi. Helesinises avara dekolteega kleidis naine loeb kalgil häälel ette ukrainlaste natsikuritegudest ja denatsifitseerimise edusammudest. Kes on need inimesed, kes seda uskumatut valet tõe pähe võtavad? Paraku neid on ja on ka sõda alustanud kurjuse impeeriumi piirist siinpool. Nende infovälja on aastaid vorminud küüniliselt ülesehitatud meediaruum, lavastatud sündmused ja ümberpööratud ajalookäsitlus. Kõik see, milles hoopis meie riiki ja Euroopat süüdistatakse.
Aga ähvardused, sõim ja valed, mida kuuleme – ehkki ei tahaks kuulata? Neid ohjeldada on veel keerulisem, eriti riigikogu saalis.
2008. aasta Veneetsia XV arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus (autor Alejandro Aravena) kandis pealkirja «Sõnumeid rindejoonelt».
Millega oli esindatud Eesti – kas mäletate? Kunstnikud Maarja Kask, Ralf Lõoke ja Neeme Külm eksponeerisid installatsiooni, mille aluseks oli üks ühele mõõtkavas ja tollal veel alles kavandatav kollane Vene-Saksa gaasijuhe Nord Stream. Biennaalil paiknes see Vene paviljoni mõjupiirkonnast Saksa paviljonini ja oli kui karjuv ohumärk sellele, mis aastaid hiljem juhtus: energiajulgeolek ja energiakriis ja… sõda.
Loojad tegid julge ja silmiavava teose, aga kas maailm sai aru? Kas meie saime aru?
Tartu raekojale on heisatud Ukraina lipp, ülikooli ees lehvib sinikollaste lippude rivi. Bussidel on Eesti ja Ukraina lipud, nii et igaüks näeb, mis meelt on selle linna elanikud. Jah, Tartus on näha Eesti riiki. Aga pealinnas? Eks igaüks võib veenduda, kui linnavalitsuse või linnavolikogu hoonest mööda läheb. Vabaduse väljaku suure kaksikpannoo, Eesti ja Ukraina lipuvärvide suurejoonelise pannoo algatajateks ei olnud linnajuhid, vaid eraettevõtjad.
Maakri tänaval kõrguv uusehitis julgustab õhtuti nii sõjapõgenikke kui linlasi sinikollase fassaadiga ja rõõmustavalt palju vaateaknaid on ehitud sinimustvalgete ja sinikollaste värvidega. Meie oleme Ukrainaga.
Riigikogusse on jõudnud eelnõu, mis keelustaks agressiooni, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo avaliku toetamise, õigustamise või eitamise, sealhulgas nende kuritegude toimepanemiseks kasutatud sümbolite ja teoste avaliku eksponeerimise eesmärgiga neid tegusid toetada või õigustada.
Me oleme venitanud ühtsele eestikeelsele haridusele üleminekuga ja sallinud venemeelset propagandat umbkeelsete koolijuhtide poolt. Aitab!
Ammu oli aeg, eks. Aga see esimesel pilgul nii lihtne ülesanne ongi tegelikult palju keerulisem. Kas agressorriikide sümbolid ja võikaid tegusid ülistatavate visuaalide valik on lõplik? Lipud, lindid, märgid, z-täht – need kõik on sõjardite võikaid tegusid ülistavad.
Aga ähvardused, sõim ja valed, mida kuuleme – ehkki ei tahaks kuulata? Neid ohjeldada on veel keerulisem, eriti riigikogu saalis. Sest põhiseadus sätestab, et riigikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest riigikogus või selle organites. Ja nii on pärast ajutist üksmeelt parlamendipoliitikute vahel hakanud üha tihemini kõlama eneseupitused ja süüdistused ja paraku ka ähvardused kolleegide aadressil.
Viimane neist kõlas läinud nädalal pärast olulise eelnõu vastuvõtmist – see kergendab Ukraina sõjapõgenike eluolu ja tööleasumist – Mart Helme suust: «Selle eest me saadame veel teid kõiki sunnitööle!»
Jah, asumisele ja võimalik, et sunnitööle saadetakse teadaolevalt okupantide poolt Ukraina elanikke, aga selline vaenamine Eestis? Ja nagu oleks sellest veel vähe, lisandus kolmapäeval alatu ja valelik sõjapõgenike sildistamine: «Sajad tuhanded naised hakkavad tegelema prostitutsiooniga ja toovad siia HIV ja nakkushaigused!» Sellised rünnakud ja laim võtavad sõnatuks…
Usun, et riigikogu seadustab okupandi ja agressori mistahes sümbolite kasutamise Eestis. Usun, et sõjardid saavad karistatud. Maailm ei unusta. Me näeme ja me kuuleme.