Revolutsiooni korraldamine eeldab tavaliselt, et eksisteerib tõsine probleem ja mõnel revolutsionääril on hea idee, selle lahendamiseks. Revolutsioon lihtsalt sellepärast, et olemasolev peapeale keerata, on seevastu enamasti ette läbikukkumisele määratud.
Selle nädala alguses Isamaa- ja ResPublica liidu poolt välja käidud idee uue maksu kehtestamiseks, mis haridusministri uskumise järgi kõrghariduse probleemid justkui lahendaks, tundub kuuluvat just sellesse viimasesse valdkonda.
Õigupoolest raviks IRLi pakutud uus astmeline haridusmaks kõrghariduse sisulisi muresid samapalju, kui haridusministeeriumi Tartusse kolimine seda tegi.
Raha uuest maksust juurde ei tekiks (kui täiendavat 1%list haridusmaksu hakkaksid maksma ka kõik Eestis ülikooli lõpetavad noored, laekuks sellest riigieelarvesse summa, millest ei piisaks ühe ülikooli õppejõududele isegi poole aasta palkade maksmiseks), üliõpilastele saadetaks aga selge signaal – tulevikus ootavad madalamad maksud neid, kes kõrgharidust omandada ei viitsi või omandavad selle Eestist väljas.
Nagu ka Eesti Päevalehes ilmunud uudisloos kirjutati, näitavad numbrid, et praeguse valitsuse ajal on haridusse suunatud aasta-aastalt rohkem, mitte vähem raha.
Kõrgharidusse suunatava raha suhtarv SKPst on kasvanud 40%, ka järgmisel aastal kasvab haridusvaldkonna eelarve 7,9%. Kui Euroopa Liidu riigid suunavad haridusse keskmiselt 5,2% SKPst, siis Eestis oli see protsent juba 2008. aastal 6,7%.
Kui oletada, et meie kõrghariduse kõige suurem probleem on sellest hoolimata just rahapuudus, siis võiks lahenduseks olla pigem personaalsetesse haridusfondidesse investeerimise suurem tähtsustamine.
Personaalsesse haridusfondi sissemakse tegemine peab püsima mahaarvestatavana maksustatavast tulust, mitte olema maksukoormust kasvatav.
Rohkem praktilisi oskusi
Kõrgelt haritud inimeste osakaalu poolest on Eesti täna Euroopa Liidus neljandal kohal – OECD andmetel on 34% 25-64 aastastest eestimaalastest kõrgelt haritud.
Meist enam kõrgharidusega inimesi on napilt vaid Soomes, Norras ja Taanis. Vahe on kõigest paar protsenti.
Kui aga rääkida inimestega, kes ülikoolidest tulijatele tööd annavad, kurdavad nad pea ühest suust, et ka kõrghariduse omandanute puhul on peamiseks probleemiks praktiliste oskuste vähesus.
Ülikooli lõpetanutel on küll tugev teoreetiline baas, oskused neid teadmisi tegelikus elus rakendada aga nirud. Kohati tundub, nagu eksisteeriksid majandus- ja kõrgharidusvaldkond paralleelsetes maailmades.
Praktiliste oskuste vähesus on aga otseselt seotud meie majanduse tootlikkusega. Kui kõrgharitud inimeste arvu poolest oleme Euroopa Liidus neljandal kohal, siis pideva enesetäiendamisega tegeleb Eestis oluliselt vähem täiskasvanud inimesi, kui näiteks Soomes.
2009. aastal osales 22,1% Soome 25-64 aastasest elanikkonnast mõnes haridus või koolitusprogrammis, Eestis oli see number eelmisel aastal 10,6%. 2010. aasta teiseks kvartaliks on vastav näitaja Eestis kasvanud 12,6%ni (mis omakorda näitab, et viie aastaga on elukestvas õppes osalejate arv Eestis kasvanud 5,6%lt rohkem kui kahekordseks), aga Soome tasemeni jõudmiseks on veel pikk maa.
Siin on Eesti ülikoolidel oluline võimalus panustada oma teadmiste ressurssi majanduse kasvatamisse. Miks on Eestis suvel ülikoolide ümbrus suhteliselt vaikne ja inimtühi?
Miks ei võiks suvel olla ülikoolid just täiendõppe keskusteks nendele, kellel praktilised töökogemused olemas, aga kes tahaksid värskendada just akadeemiliste teadmiste poolt?
Majanduse ja tegelikult ju suhteliselt tugevate näitajatega kõrgharidusmaailma omavaheline sidumine on tulevikuks tõenäoliselt üks olulisemaid ülesandeid. Uute maksudega seda probleemi aga kindlasti ei lahenda.
Juba tegutsevad teadus- ja tehnoloogialinnakud on heaks näiteks ühest võimalusest, kuidas seda teha ja neid tuleb kindlasti toetada. Ülikoolide huvi on tehtavale teadustööle ja oma üliõpilastele praktilise väljundi leidmine. Ettevõtjate huvi on haritud ja tark tööjõud, kellega kõrgemat lisandväärtust luua. Võit on kokkuvõttes vastastikune.