Eelmisel aastal juhtus see, mida ootasime juba 20 aastat: iive oli positiivne. Statistikaameti andmetel sündis 2010. aastal 35 inimest rohkem kui suri.
Rõõmustava tulemuseni saime jõuda ainult tänu mitme olulise asjaolu koosmõjule. Ennekõike tähendab see, et oleme teinud õigeid otsuseid õigel ajal. Oleme õigel teel nii oma pere- kui ka tervishoiupoliitikaga.
Vanemahüvitis, vaktsineerimisprogrammid, tervislik koolitoit, kättesaadav ja kõrgel tasemel arstiabi ning pidev töö inimeste teadlikkuse tõstmisel hakkavad tooma soovitud tulemusi.
Sööme end haigeks
Siiski oleme terve ja pikaealise Eestini jõudmise teel alles alguses. Kui tahame elada kaua ja tervelt ning tahame, et seda teeksid ka meie lähedased, on meil veel palju ära teha.
Peamised surmapõhjused on Eestis südame-veresoonkonnahaigused, kasvajad ja vigastused. Rohked südame-veresoonkonna haigused ja kasvajate suur arv on levinud eelkõige maailma arenenud riikides.
Elustiilist tulenev käitumine on paljude haiguste kasvulava. Tervislik ja korrapärane toitumine, liikumisharrastused, suitsetamisest loobumine ning alkoholi mõistlik tarbimine aitaks vältida või vähendada mitme raske haiguse ilmnemist.
Täna võib ütelda, et ülekaal on sõna otseses mõttes paisuv trend. Ja see pole ainult Ameerika mure, kus meie ettekujutuse kohaselt söövad kõik hamburgereid ning sõidavad ringi suurte autodega. Meie oma inimesed, ka meie noored, on sama mure küüsis – kilosid tuleb muudkui juurde.
Eestis uuritakse igal aastal koolilapsi. Kui ülekaaluliste õpilaste osakaal oli õppeaastal 2006-2007 kaheksa protsenti, siis järgmiseks õppeaastaks oli see juba kahe protsendi võrra kasvanud. Võime mõtelda, et see on ju väike number, aga see vabandus on väga lühinägelik.
Ülekaalulisus aitab kaasa tõsiste terviseprobleemide levikule, nagu näiteks suhkurtõbi, millega peab inimene elama terve elu. Rääkimata südamehaiguste jmt haiguste kõrgenenud riskist. Ja mis siin salata, ka kõrgematest ravikuludest, mis tulevad meie kõigi ühisest rahakotist.
Huvitav on see, et enneaegse surma põhjused viitavad samas Eesti kahevahel olekule – kui südame-veresoonkonna haiguste ja kasvajate rohkus on sarnane maailma arenenud riikide olukorrale, siis vigastuste rohkuselt sarnaneme arengumaadele, kus leiab enneaegselt vigastuste tõttu oma otsa suur arv inimesi.
Risk kui elu norm?
Eestimaalastele on millegipärast erakordselt omane riskialdis käitumine, justkui oleks meil mitu elu, nagu arvutimängus. Miks küll inimesed nii hoolimatult enesesse suhtuvad, eriti meie noored mehed?
Üks põhjus on hulljulgus, arvamine, et minuga ei juhtu midagi, isegi kui ma pea ees vette hüppan tundmatus kohas. Juhtub küll, ja kuidas veel. „Rannahooaja” kuulutab pea igal kevadel alanuks artikkel ajakirjanduses, mis räägib sarnase hulljulge triki läbi teinud noormehe saatusest, kes aktiivse ja täisväärtusliku noore inimese elu asemel proovib teha esimesi samme, et taas ise kõndima hakata.
Vaatame tõele otsa – statistika kinnitab, et mida vähem Eestis juuakse, seda vähem on liiklusõnnetusi ja hukkunuga tulekahjusid. Alkoholi liigtarvitamine on jätkuvalt suur probleem, mis toob kaasa tõsiseid ja kulukaid haigusi.
Viimasel kahel aastal oleme küll näinud, et alkoholitarbimine on vähenenud. Viimase uuringu puhul on selleks numbriks 9,7 liitrit absoluutset alkoholi inimese kohta. Trend on hea, aga sihiks peaks olema 6 liitrit, mida WHO peab aksepteeritavaks ülempiiriks. Seega on meil arenguruumi küllalt.
Konjunktuuriinstituudi uuring näitab, et 81 protsenti inimestest on seisukohal, et Eestis tuleks alkoholitarbimist vähendada. Üle 60 protsendi meist usub, et eelkõige saavad probleemi lahendada inimesed ise ja oma osa nähakse ka valitsusel (32 protsenti). Ühe meetmena on valitsus tõstnud mitmel korral alkoholiaktsiisi, et vähendada alkoholi kättesaadavust just noortele.
Eluviis määrab
Mida aga teha, et inimeste endi öeldu ka igapäevastesse otsustesse jõuaks? Kui küsida tänaval, kuidas oma tervise eest hoolt kanda, vastaksid paljud, et selleks tuleks loobuda suitsetamisest, juua vähem alkoholi, süüa tervislikult ja liikuda palju värskes õhus. Teadmistest tulenevad muudatused on aga visad tulema. Alkoholi juuakse küll veidi vähem, end suitsetajate osakaal on jäänud aastaid samaks.
Maanteeamet, päästeamet, tervise arengu instituut ja politseiamet on teinud tublit tööd, et kannaksime helkureid, kinnitaksime turvavööd, ei oleks kaitsmata seksuaalsuhtes ning ei hüppaks purjuspäi tundmatus kohas vette. Kindlasti tänu sellisele pikaajalisele ennetusele on liikluses hukkunute arv vähenenud kaks korda, kodudes on suitsuandurid, vähenenud on uute HIV nakatunute arv ning kondoom on saanud iga endast lugupidava noore tavapäraseks kaaslaseks.
Noortele tulebki suunata põhitähelepanu. See ei tähenda, et vanemaid ei peaks innustama tervise eest hoolitsema, aga tihtipeale muna õpetab kana ehk laps suunab kogu pere tervislikult käituma. Uuest õppeaastast rakendub koolides uus inimeseõpetuse ainekava, kus senisest enam pööratakse tähelepanu tervislikele eluviisidele. Ainult süsteemne õpetus, kuidas kanda hoolt enda ja oma lähedaste tervise eest saab anda soovitud tulemust.
Oleks ilmselt lootusetu arvata, et noored inimesed loobuvad adrenaliinist pakatavatest tegevustest ning pikk ja õnnelik pensionäripõlv ei suuda ahvatleda jääma kõrvale põnevatest ettevõtmistest. Niipalju võiks aga siiski mõtelda, et elu on väärt palju enam kui alkoholist/narkootikumist saadav uim, kihutamisest saadav mõnu või sügav mahv suitsu kopsupõhjas.