Mõne päeva eest, 8. juunil hääletati europarlamendis seda, kas ja kuidas peaks Euroopa Liidu eelarve eelolevatel aegadel suurenema.
Majandusliku surutise oludes kas või paari kokteilipeo ärajätmist või luksuslennupileti vahetamisest odavama vastu ei peetud vastuvõtmise vääriliseks. Portugali endine peaminister Barroso, kes riigi kolmeprotsendise puudujäägi suurendas kahekordseks ja sealt edasi, on pidanud isikliku tarbimise luksustamist Euroopa Komisjoni esimehena endiselt oluliseks.
Kulusid ei kärbita
Kuid olgem tõe suhtes ausad: eks oli ka kriitilisi hääli, aga neid jäi väheks. Seda enam peaks, nagu öeldakse, kodumaa tundma oma kangelasi ja seepärast heitsingi pilgu sellele, kuidas hääletasid Euroopa Liidu jätkuva prassingu suhtes eurosaadikud Eestist.
Niisiis, teema selline: suurendada eelarvet (millel on küll keerulisem nimi, aga see ei sega üldpilti) viie protsendi võrra. Kusjuures mistahes kulude kärpimine ei tulevat kõne alla, kuna kogu Euroopa Liidu tegevus on tõestanud seda, kui hea ja kasulik ta on. Seda seisukohta jagavad peaaegu kõik: rahvuslane (?) Kelam ja vasakpoliitik Savisaar-Toomast, sotsialist Padar (mis on loomulik – jutt on ju raha «läbilöömisest») ja nn vabamees Tarand (kes on saanud Euroopa institutsioonide toetajaks). Sellele resolutsioonile oli vastu Reformierakonnast Kristiina Ojuland ja Siiri Oviir jäi austustväärivalt erapooletuks. Muidugi läks bürokraatiat kasvatav ja raha kulutav otsus läbi – häältega 468: 134: 54.
Dokumendis oli olemas säte selle kohta, et oleks vaja ära võtta näiteks Eesti maksumaksja raha selleks, et see läheks rohkem Brüsselisse. See on vaidlus nn Euroopa maksu tõstmise üle. Eesti raha täiendavat andmist Brüsselisse toetasid kõik – rahvuslane, roheline, vasakud ja sots. Ainsana oli selle vastu jällegi Reformierakonna saadik. Aga ka siin sai parlament hästi aru: tema isiklikes huvides oli Brüsseli rahapataka suurendamine ja üldised hääled olid selle kasuks 560: 103: 10.
Muide: europarlament hääletas maha sellegi ettepaneku, et Brüsselile minev raha kasvagu aga peale, aga mitte enam inflatsiooni (elukalliduse) üldisest tempost. Ei, kasvagu samapalju ja rohkem, leidsid rahvaste esindajad. Hääletuse tulemus – 540: 104: 27.
Kolhoosikorra toetuseks
Ja veel üks hääletus. Teatavasti on Euroopa Liidu üks ebaõiglasemaid poliitikaid põllumajanduse oma. President Ilves nimetas, et Euroopa põllumeeste toetused ületavad Eesti talumeeste oma vähemalt kolm korda. Ausast konkurentsist pole juttugi. Nüüd tehti ettepanek: seda Eesti-vastast põllumajandusrahastamist (mis neelab pealegi ligi poole ELi eelarvest) vähendada. Siin oli kõigi Eesti saadikute hääletus arukas, kui polnuks Kelamit: tundes vaikset sümpaatiat kolhoosimineviku vastu (küllap ta arvas, et Freudi järgi on metsavennad pahupidi-kolhoosnikud!) ja innustudes Arnold Rüütli toetusest IRLile, hääletas IRLi saadik eestlastest ainsana Eesti talumehe vastu ja üle-euroopaliste prantsuse kolhooside poolt. Vabamees Tarand otsustas: kas prantsuse kolhoosid või eesti põllumehed – vahet pole ja jäi värskelt oma eurokraatliku näo ja südametunnistuse leidnuna erapooletuks. Nende mõne hääletuse puhul ei tahaks ma teha kaugeleminevaid järeldusi, aga mõned torkavad silma iseenesest. Liberaalina on Ojuland hääletanud vabaturu ja demokraatliku majanduse poolt. Poolliberaalina, s.t Savisaare suhtes opositsioonis olnud keskerakondlasena on Oviir käitunud soliidselt. Vasakpoliitikud on olnud tsentralismi ja Tarand täiejõuliselt kogu eurobürokraatia poolt. Tänase seisuga. Aga nagu ütlevad venelased: vaatame, mida toob esmaspäev!