Kõrgharidusreformi kõige olulisem küsimus on see, kuidas tõsta kõrghariduse kvaliteeti ja muuta süsteem tervikuna efektiivsemaks – muudatused peavad vastama just nimelt nendele eesmärkidele.
Sisukad arutelud kõrgharidusreformi teemal kinnitavad, et senist süsteemi on vaja reformida. Riigikogu Reformierakonna fraktsioon ja kultuurikomisjon on septembris-oktoobris laua taha kutsunud nii kõrgkoolide, tööandjate kui tudengite ja õpilaste ning riigikontrolli esindajad, et üheskoos arutada haridus- ja teadusministeeriumis koostatud kõrgharidusreformi eelnõu üle. Suvel kokkupandud eelnõu ei läbinud paraku põhjalikku kaasamise ringi. See sai nüüd tehtud parlamendis ning kokkuvõttes on selge, et kõrgharidus vajab ümberkorraldusi ja praegusel moel edasi minna ei saa. Selles on kõik osapooled ühel meelel.
Eelnõus on teemasid, mis vajavad päris kindlasti veel täiendavat läbi mõtlemist ning ilmselt paremaid lahendusi. Ka on küsimus ajas, millal ühte või teist kavandatavat sätet rakendada. Vahekokkuvõtte senistest aruteludest teeme lähiajal eelnõu esimesel lugemisel parlamendi täiskogus ning novembri keskel Reformierakonna fraktsiooni kokkukutsutud kõrghariduse konverentsil.
Põhimõte, et kõrgkooli pääseda soovivale motiveeritud ja akadeemiliselt võimekale tudengile oleks kõrgharidus kättesaadav, on kahtlemata õige. Samas on küsimusi tekitanud, kuidas motiveeritust ja võimekust mõõta ning kust maalt hakkab tudeng ise oma õpingute eest maksma ja mida see endaga kaasa toob. Seda ka kõrgkoolide eelarveid silmas pidades, sest täna õpib ca 50% tudengitest tasulistel kohtadel ehk oma raha eest.
Kõrgharidusreformi kõige olulisem küsimus on see, kuidas tõsta kõrghariduse kvaliteeti ja muuta süsteem tervikuna efektiivsemaks – muudatused peavad vastama just nimelt nendele eesmärkidele. Hetkel peatun kvaliteedi kontekstis vaid ühel aspektil. Kavandatav 30 ainepunkti kogumise nõue semestri arvestuses, millega tekib üliõpilasel võimalus õppida maksumaksja kulul, vähendab täisajaga õppiva tudengi hariduse kvaliteeti. Samuti on nii tudengid kui tööandjad juhtinud tähelepanu, et selline jäik nõue viib tudengi eemale tööturust. Aga vastupidiselt võib viia ka tudengid kõrgkoolist eemale, sest ei ole võimalik paindlikult ühildada õppimist, töötamist ning ühiskondlikku aktiivsust. Seega on vaja otsida tasakaalupunkti.
Lahenduseks võib olla nii 30 ainepunkti nõude leevendamine teatud mõistlikus ulatuses kui ka arvestuse viimine õppeaasta põhiseks, on ka pakutud kumulatiivset stuudiumipõhist arvestust. Aruteludest on tulnud välja, et kvaliteedi kindlustamiseks ei saa taga ajada vaid eksami sooritust kui fakti ja nõnda punktide kogumist kui formaalset eesmärki. Ilmselt on mõttekas kvaliteedi huvides kehtestada ka keskmise hinde nõue, millega nõutud ainepunktid kogutakse. Haridus-ja teadusministeerium koostab praegu 30 ainepunkti nõude mõjuanalüüsi, mis on edaspidisel otsustamisel toeks.
Muudatuste järgi kaob praegune riiklik koolitustellimus ja kehtestatakse tegevustoetuste-tulemuslepingute süsteem. Paraku ei ole uue rahastamismudeli kõik põhimõtted ja kriteeriumid täna veel selged. Ministeerium ning ülikoolid töötavad tulemuslepingu kvaliteedinäitajate kokku leppimise kallal ja seda suure ajasurve tingimustes. Ma ei ole kindel, kas sellise kiirustamisega suudetakse saavutada soovitud tulemus ehk tänasest parem süsteem.
Koolitustellimusest loobumine suurendab märkimisväärselt ülikoolide vastutust, kuid ei tohi lasta tekkida olukorral, kus ühiskonnale vajalikud töökohad nagu õpetaja või insener jäävad täitmata, sest noored neid erialasid ei vali ja ülikoolid võib-olla ka ei paku õppekohti. See on jälle tulemuslepingute ning ka stipendiumikorralduse teema.
Kõrghariduse rahastamise juures on Reformierakond rõhutanud, et tudengile peab jääma võimalus õppida tasu eest. Kogu maailmas on teemaks eraraha kaasamise suurendamine. Nii peab ka piiratud võimalustega väike Eesti toetama erasektori osalemist kõrghariduse rahastamisel ja õppekohtade loomisel. Siin on oluline tähele panna, et just elukestva õppe soodustamisel on erarahal suur tähtsus. Täna oleme me Põhjamaade võrdluses elukestvas õppes osalemise poolest tagasihoidlikul positsioonil. Kuid arvestades majanduse struktuurimuutusi ning kiireid arenguid igal erialal, on vaja soodustada inimeste nii ümber – kui ka täiendõpet. Kindlasti ei tohi eraraha kõrgkoolidest tõrjuda.