Kui Putini põsele joonistaks keegi sinimustvalge, kas võiksime teda Eesti rahvuslaseks pidada?
Meie Maa, 12.01.2007
Kui Putini põsele joonistaks keegi sinimustvalge, kas võiksime teda Eesti rahvuslaseks pidada?
Huvitav, kuidas valimisplakatil sinimustvalget põsel demonstreeriv Savisaar oleks riigikogu liikmena täna hääletanud? Ma mõtlen muidugi selle seaduse osas, mis lubab Tõnismäe trollipeatuse alla maetud säilmed surnuaeda ringi matta ja Tõnismäe pronkssõduri ära viia.
Kui valitsus sama eelnõu arutas, saatis Savisaar majandusministeeriumi poolt ametliku kirjaga teate, et pole õige aeg eelnõu vastuvõtmiseks ja tema eelnõu ei toeta. See muidugi ei olnud mingi üllatus, et tal selline seisukoht oli. See oli pigem ootuspärane. Aga kui siis mõne aja pärast keskerakondlased plakatitel ennast sinimustvalgega kaunistasid… no siis see tundus juba nagu natuke kohatuna.
Tõnismäe pronkssõduri küsimusele tsiviliseeritud ja euroopalikku lahendust võimaldava eelnõu vastu olid valitsuses ka teised Keski ministrid. Ma pole küll nende plakateid näinud, aga küllap on plakatikujundajad neilegi rahvusvärvid põsele maalinud…
Tegelikult olen osa kesk-erakondlaste valimisplakateid vaadates tabanud ennast millegipärast mõttelt, et huvitav, kui Putini põsele keegi sinimustvalge joonistaks, kas me siis tõesti usuksime, et temast on sisemiselt ootamatult saanud Eesti rahvuslane?
Mina ei usuks.
Aga igal juhul on mul tõeliselt hea meel selle üle, et see seadus vastu võeti. Ma arvan, et tegu oli väga mitmes mõttes vajaliku otsusega. Ühest küljest on rahva väärikustunne selline asi, mida narrida ei tohi. Nende poliitikute seisukohad, kes omavahelises vestluses ütlevad “eestlased on harjunud leppima, küll nad selle kuju paigalejätmise alla neelavad”, jäägu nende endi südametunnistusele. Minu jaoks oli tegu piinliku arvamusavaldusega.
Teisest küljest oli tegu otsusega, mis tehti viimasel võimalikul hetkel (naljakas, aga tagantjärele ei ole mitte keegi tollastest asjameestest suutnud meenutada, mis oli see põhjus, miks pronkssõdurit koos teiste nõukaaegsete monumentidega
90ndate algul ei teisaldatud. “Korra oli isegi juttu, aga siis kuidagi lihtsalt jäi. Võimalik, et läks lihtsalt meelest ära,” meenutas üks härrasmees.
Lootused, et pinged pronkssõduri ümber vaibuvad ja et seal hakkab aastaaastalt vähem rahvast käima, ei ole ennast õigustanud. Hoopis järjest rohkem käib. Ja ega sellest käimisest olekski muidu midagi väga hullu, aga järjest rohkem on nendel “suurtel pidupäevadel” pronkssõduri juures “sealt kuskilt” tulevat provokatsioonimaigulist üleskütmist. Kui vähe on aga ühel 9. mail vaja, et emotsioonidest paksus õhus tekiks tõsineja terav konflikt, mida ei lahenda enam ühe lipukandja varjuletoimetami-ne politseiautosse?
Kui riik oleks ka nüüd lähtunud seisukohast, et “pole õige aeg seaduse vastuvõtmiseks” ega oleks omalt poolt midagi teinud, oleks paari aasta pärast võinud olla liiga hilja.
Läks hästi, et seadus täna vastu võeti!