Mõistagi kutsub see esile vastukommentaaride joa, aga – mis teha. Eesti on täna sama hea nagu paljud USA osariigid ja mitmes mõtte isegi parem.
SL Õhtuleht, 25.06.2007
Mõistagi kutsub see esile vastukommentaaride joa, aga – mis teha. Eesti on täna sama hea nagu paljud USA osariigid ja mitmes mõtte isegi parem. Oli ju aeg, kui senaator Dick Lugar ja esindaja Jesse Helms sõdisid Eesti eest rohkem, kui manatee nr 394 ümberehituse ja kohaliku riidevabriku eest.
Hain Rebas ja Aleksander Einseln tulid Eestisse Eestit tegema ja Toomas Hendrik Ilves saigi aru: just siin seisab ta põline kodu. Täna pole kahtlust, et demokraatia-, vabaduse- ja inimeseaustamise astmed on Eestis kõrgemad kui USAs. Vabaduse ja demokraatia asjus peab USA õppima Eestilt ja mitte vastupidi. Mis seal siis erilist: omaaegsel pisitillukesel ja vaenatud USAl polnud kusagilt abiks võtta seda USAd, kes Eestil täna on.
USA mõistab ennast
Ameerika on igas mõttes väga suur, ja väga suur on ka Venemaa. Mõlemal on jõudu oh kui palju. Aga suur Ameerika on valmis tegema seda, millega ei saa hakkama suur, virelev ja nälgiv Venemaa – võimega hinnata iseennast. USA on valmis vabandama neegerorjade pidamise pärast, Vietnami rahavastele põhjustatud kannatuste eest, isegi Lõuna-Korea mees- ja naisprostituutidele püüab ta minevikku heaks teha. Venemaa ei tee vigu kunagi ja mitte milleski. Venemaa tapab vaid õige asja eest.
Ja seniajani, kuni meie oleme südametunnistuse poolel (suudame mõista oma vigu, tahame, et neid poleks, palume andeks), jääb alles meie vastane: alati kõiges õige Venemaa. Praadides hobuseõlis imikuid, ajades jäässe madruseid, kes palusid parlamenti ja jäädes imetlema Tšaikovski muusikat – olenemata selle seksuaalsest orientatsioonist. Just seniajani me olemegi ameeriklased, seda maad eales nägemata. Kas mitte sakslane Maine Reed polnud see, kes kirjutas Winnetou jutud, preeriat kordagi nägemata?
Ameeriklastel on omadus, mida ma vene inimesena mõistan, USA hallipassimehena ma tunnistan ja Eesti kodanikuna ma mõistan – ameeriklastele on omane missioonitunne. Teadmine, et mõningaid asju tehakse sellepärast, et nad on õiged, mitte sellepärast, et need on kasulikud oma maale.
Aastaid tagasi kirjutasin ma mõtte: andku issand, et seda poleks kunagi vaja, aga kui maailmas on üleüldse keegi, kes tuleb kaevikusse Eesti leegionäri kõrvale Sinimägedes, siis on see USA merejalaväelane, siis ma eksisin. USA punakaelad (USA merejalaväelase hüüdnimi redneck – toim märkus) tulevad niikuiniii, aga tuleb ka NATO. Päevapealt ja kohe, nagu kübersõja aegu juhtuski.
Kõik on USA kaelas
Niisiis – kas ja mis mõte oleks Eesti vabariigi presidendil nüüd USAsse sõita? Kui see oleks täpselt ette teada, ega siis tasukski: nii Ilvese kui ka Bushi aeg on selleks liiga väärtuslik, et saada kokku ja teineteisele lihtsalt otsa vahtida. Ühesõnaga: ootame ja vaatame.
Ent kokkusaamise asjaoludest tasuks mõelda küll. Meie president kutsuti USA Valgesse Majja just sel hetkel, kui Venemaa rünnak Eesti vastu oli alles jõudu kogumas. Just nimelt siis arvati, et näiteks Soome vabariigi presidendi jaoks praegu aega lihtsalt ei ole. USA juhil on liiga palju asju ajada, et tegelda oma ja suurepäraselt kena ning jõuka sõbra Soome riigi suhetega, kel on kõik maailma parima sõbra tunnused, välja arvatud üks: sõjaliit NATO kaudu.
Mõistmaks president Ilvese visiiti USAsse, tuleb mõista USA kõrvalekeerutamist kohtumisest Soomega.
Asi pole inimestes (pr Halonen on ju kena daam. Ja T. H. Ilves võiks rohkem trenni teha) ega riikides (Soome on võrratult rikkam kui Eesti, kas ei), vaid maailmapoliitikas. Ja maailmapoliitikas on Eesti täna tähtis, kui sisuliselt ainus riik, kes näitas Andrus Ansipi ja Vladimir Putini vastasseisu kaudu Tõnismäel – kellele kuulub tulevik, mitte ajalugu.
Puhtfüüsiliselt kestab ka Valges Majas üks ööpäev 24 tundi. Ja peale une tuleb valida selle vahel, mida teha ja mida tegemata jätta.
Inimesi, kes on valmis tegema pilti USA presidendi pappkujuga, on miljoneid. Sadu tuhandeid on valmis temaga kohtuma mis tahes spordiareenil peetaval peol. Tuhanded on valmis maksma miljardeid ühe jutuajamise eest ja vaid sadakond on neid, kelle USA president vastu võtab.
Neid, keda ta kutsub, on üldse üks-kaks-kolm. Ja asi pole selles, et ta on «ennasttäis pomo» (vastupidi – George W Bush olla teda tundvate meeste arvates üks «lahedamaid kutte» ja «lihtsamaid poisse» kogu Valge Maja ajaloos), vaid selles, et USA president peab paratamatult tegema valikuid kogu maailma eest – mis on seal kohutavalt oluline ja mis veidi vähem. (Lihtsalt väga tähtate asjadega USA president ei tegele, pole aega.) Pangem tähele: maailmavalitsemist pole USA endale kunagi tahtnud, maailm ise on ennast talle kaela määrinud.
Ja USA maksumaksjale see muide ei meeldi…