Kuu aega tagasi tabas e-Eestit pommuudis, et oleme oma e-riigiga langenud maailmas 128. kohale 198 riigi seas. See USA Browni Ülikooli uuring on mõneski aspektis küsitav, õpetlik lugemine aga kindlasti.
Postimees, 01.11.2007
Kuu aega tagasi tabas e-Eestit pommuudis, et oleme oma e-riigiga langenud maailmas 128. kohale 198 riigi seas. See USA Browni Ülikooli uuring on mõneski aspektis küsitav, õpetlik lugemine aga kindlasti.
Uuring vaatles 2007. aasta suvel 198 riigi 1687 riiklikku veebilehte, keskendudes presidentide, kohtute, ministeeriumide ja teiste oluliste valitsusasutuste võrgukülgedele.
Seitsmendat aastat tehtavas uuringus üritati vastust leida küsimusele: kas informatsiooni võimaldatakse online’is; kas elektroonilisi teenuseid pakutakse; kas inimestele seletatakse vastavate lehekülgede privaatsuse ja turvalisusega seotud asjaolusid ning kas leheküljed on tehtud kasutatavaks ka puudega inimestele.
Palju ilu, vähe mugavust
Mida leiti, seda ka hinnati. Sellest tuleneski 128. koht hooaja edetabelis.
Nimelt ongi Eesti riiklikelt veebilehtedelt nii informatsiooni kui ka teenuseid keeruline leida.
Esiteks on igal Eesti riigiasutuse veebilehel kaunis väljanägemine. Ühekaupa võttes kena vaadata, kuid erinevate riigilehtede vahel liikuvale kasutajale õudusunenägu. Eeskujuks võiks olla Austraalia, kus lehed on sarnase struktuuri ja väljanägemisega.
Teiseks on ühtlustamata avaliku sektori veebilehtede sõnakasutus. Kui otsida mõne ametniku nime ministeeriumide kodulehekülgedelt, leiab neid väga erinevatest rubriikidest, näiteks «personaalia» (kultuuriministeerium), «osakonnad» (PM), või hoopis «struktuur ja kontaktid» (mitmed ministeeriumid). Ükski neist sõnadest pole iseenesest halb või vale, aga kasutajasõbralikkus puudub.
Sõnakasutuse probleem on veelgi sügavam, sest ametnike kantseliit ja inimeste räägitav eesti keel ei kasuta samu sõnu. Inimesed räägivad prügiveost ja rämpsust, ametlikud dokumendid aga korraldatud olmejäätmeveost. Püüa siis tuult veebist.
Ka domeeninimede seas valitseb kaos – jäägu lugeja otsustada, kas kmin.ee tähendab keskkonna-, kultuuri või kaitseministeeriumi ning milliseid emakeelseid mõtteseoseid tekitavad ministeeriumide veebiaadressid agri.ee, kul.ee või envir.ee. Positiivne näide pärineb siseministeeriumist, kes mullu suutis oma riiklikku saladust meenutava koduleheaadressi www.sisemin.gov.ee vahetada arusaadava ja meeldejääva www.siseministeerium.ee vastu.
Hea eeskuju pole kahjuks teisi nakatanud. Lihtne kodulehekülje aadress on infootsingul väga abiks, näiteks vahetas USA valitsus oma senise e-teenuste võrgukülje aadressi hoopis lihtsama ja meeldejäävama usa.gov vastu.
Raskelt leitavad e-teenused
Browni ülikooli uuringus oleks kõige enam võinud punkte saada e-teenuste eest. Kui uurijad oleks üles leidnud 28 e-teenust kodanikele või ettevõtjatele, oleksime punktide andmise metoodika kohaselt saanud mitte 128., vaid teise koha. Aga ka teenuseid ei leitud üles.
Minu arvamust mööda peaks e-teenused olema kui kelner heas restoranis – mitte esiletükkiv, kuid olemas just sel hetkel, kui on vaja täita klaasi või vahetada taldrikut. E-maailmas tähendaks see õigete e-teenuste linkide olemasolu asjakohase teksti juures.
Kui haridus- ja teadusministeeriumi koduleht räägib sellest, kuidas lapsele kooli valida, võiks seal kõrval olla ka e-teenuste lingid kooli registreerumiseks.
Paar päeva tagasi pidin saatma politseile ühe kuriteoteate varastatud mobiiltelefoni teemal.
Seda vormi politsei kodulehelt (hurraa, pol.ee-st on saanud politsei.ee !) otsides kulus mul julgelt 15 minutit. Teate vormistamine oli juba lihtne. Paraku enamik inimesi loobub otsingutest pärast kolmandat hiireklikki. Mina lihtsalt teadsin, et see peab siin kusagil olema! Õppetunnina sellest loost võiks populaarsemate teenuste lingid tõsta vastava asutuse lehe esiküljele.
Ühtne värav
Eesti kodanikuportaalis www.eesti.ee on kokku kogutud mitmeid toredaid viitasid, kuid puuduvad lingid just sellistele vajalikele blankettidele nagu kuriteoteade politseile või Eesti Energia näiduteade.
Hämmastaval kombel puudub link ka kõige popimale ja tõesti heale e-maksuameti teenusele, mida sel kevadel kasutas 86 protsenti tulude deklareerijatest. 86 protsenti on kindel maailmarekord selles valdkonnas, mille üle uhke olla ja mida võiks eeskujuks võtta kõik teised avaliku sektori asutused oma tegevuse korraldamisel.
Loodetavasti kujuneb uuenev portaal eesti.ee väravaks digitaalteenuste maailma. Võiks, sest nutikad riigid just nii käituvad, pakkudes sõbralikul ja mõnusal moel teenuste juurdepääsu ühest kohast. Tihti ei oska kodanik ju aimatagi, et ühte või teist teenust saab riigilt tellida arvuti tagant lahkumata.
Teenuste pakkumisel peetakse maailma parimaks riigiks Lõuna-Koread, kus kasutusel on 800 e-teenust, kõik kenasti ja kasutajasõbralikult üles pandud. Uueks suunaks maailmas on ka õpetavad animatsioonid ja audioklipid, mis teeks teenuse kasutamise lihtsaks ka vähese arvutioskusega kodanikule.
Infomaailmas ei muuda kasutaja sisenemisbarjääri kõrgeks või madalaks tehnoloogia keerukus, vaid selle kasutajasõbralikkus. Kõik Eesti kehvad näited on kergesti heaks pööratavad pea olematu raha, kuid tubli tahtega.
Lihtne ja loogiline ülesehitus, kokkulepitud sõnakasutus, riigiportaalide sisu arusaadavaks ja inimkeelseks muutmine ei nõua veoautotäie serverite ostmist.
Vaja on kaasamõtlemist, lehekülgede järjekindlat arendamist ja toimetamist, omavahelisi kokkuleppeid ja innustunud eestvedamist. Väike jõupingutus teeks Eestist tõeliselt inimsõbraliku e-riigi. Või kui soovite – e-sõbraliku inimriigi.