Arvan, et Eesti kõrgharidus jõudis tänase kriisi eelsesse seisundisse siis, kui riiklikud (ehk nn avalik-õiguslikud) ülikoolid orienteerusid kas vabatahtlikult või riikliku sunni tõttu eeskätt kahele tegevusvaldkonnale.
Nendeks said (a) kinnisvaraarendus; (b) muutuvkapitalist finantskasumi teenimine. Seejuures jaguneb tegevus (b) omakorda kaheks: (b-1) raha sissepumpamine läbi õppemaksude (mida riigiülikoolid teevad kordades rohkem kui kogu Eesti eraharidus kokku); (b-2) omavaheline teadusfondi raha rist-kinkimine (käsi peseb… selga). Nagu näete, on riiklike ülikoolide oletatav põhitegevus – inimeste õpetamine – sellest napist loetelust väljas.
Riigikool lööb massiga
Ja ta oleks väljas ka palju pikemast nimekirjast ja seda väga lihtsalt põhjusel: hariduse (s.h kõrghariduse) üleviimine massilise tootmise tasemele ei saa omada väljundina haritud inimest. Tänased sadade tudengitega akadeemilised auditooriumid ei võimalda rahulikku, akadeemiliselt pädevat keskkonda ja küllap oleks otstarbekamgi selliste voorude asendamine DVDlt esitatavate kursustega – kusjuures mitte tingimata koduvillases, vaid parem maailmatasemel esituses.
Kõrghariduse ja eriti veel esmase teadusõppe, s.t doktorantuuri esitamine popkultuurist rajatud tingimustes ja meetoditega viib selle hariduse paratamatult popkultuuri tasemele. Ainult selle vahega, et Back Street Boyside räpp on kunstiliselt väärtuslikum kui enamik laiadele massidele esitatavatest materjalide-tehnoloogia- või pato-anatoomiakursustest teaduslikus mõttes.
Professori õpetatava aine üks tunnusjooni – professor peab aines kasutama teaduse kui mitte lausa uusimaid, siis vähemalt üsna uusi saavutusi – lakkab massilise ja raskelt rahalise hariduse tingimustes olemast.
Seejuures rõhutagem aususe nimel: raha raha pärast, see omamoodi finantsiline l´art pour l’art iseloomustab eeskätt riiklikku haridust. Samas kui erakõrgkoolid on sunnitud piirduma vaid selle erafinantseerimisega, mis tagab neile lihtsalt elementaarse äraelamise. Millel, muide, ei puudu oma raudne eelis: kui võtta näiteks omamaine majandusteadus, siis areneb see tänu akadeemilisele vabadusele just Tallinna erakoolides ja mitte üks raas Tartus.
Teaduslikkusel baseeruv teaduslik algharidus on, tahad seda või ei, intiimselt omandatav kvalifikatsioon. Konservatooriumi klaveriklassides ei näe me ühes ruumis sadat klaverit nende taga harjutavate üliõpilastega ja nende vahel hullumise äärel patseerivat õppejõudu… Olgu siinkohal toodud näide teisest äärmusest. Tartu Ülikooli võib-olla et kõigi aegade kõige kuulsam raamat on Juri Lotmani «Loengud strukturaalsest poeetikast». Millalgi ma küsisin Lotmani õpilaselt: kas see lihtsalt oli raamatu pealkiri, või oli selle taga ka tõepoolest mingi loengukursus? Professor Igor Chernovi vastus oli: jah, olid loengud. Lotman luges neid ühele õpilasele – Chernovile. Kes tuli auditooriumisse kolm minutit varem, istus üliõpilase kohale ja kella helisedes saabus professor, kes ronis poodiumile, lektori kantslisse (tollases auditooriumis nr 102).
Odavnevad teaduskraadid
Tänane massikooli(või -u)tamine on ühiskondlikult paratamatu. Nagu omal ajal NSV Liidus heisatud loosung üleüldisest ja kohustuslikust keskharidusest. Tänase tasemelangetamise tingimustes massihariduse kasuks kujutab bakalaureusekraad endast midagi lõpetamata kesk- ja magistrikraad peaaegu lõpetatud kõrgharidust. Tänapäevane doktorikraad on ca 2/3 omaaegsest kandidaadikraadist ja nagu selgus ameeriklaste poolt Venemaal läbi viidud uurimusest (kus teadusettevalmistuse süsteem pole muutunud), ei suuda enamik teaduskandidaate nende erialal omal ajal kirjutatud doktoritöödest isegi aru saada.
Lollusi on tehtud palju ja sageli – ilma meieta. Ainuüksi nn Bologna süsteem võib jääda vastutavaks selle eest, et Euroopa ei suuda teaduses USAle lähemale jõuda, vaid on tänaseks maha jäänud – igaveseks. Kuid lõpetada tahtsin ma mitte sellega. On karta, et Eesti kõrgharidus (mida me selle all ka ei mõistaks) kihutatakse piitsaga uuele piinavale ringile: doktoriõppe ümberlitsentsimisele. Erinevalt teistest valdkondadest, meditsiinist kuni santehnikani ja kellaparandusest laevavärvimiseni, tähendaks uus süsteem seda, et kooliõpetuse luba võidakse ära võtta lihtsalt suva järgi. Meenutame Friedmanni: kuna juuksurina töötamise luba annab välja teistest juuksuritest koosnev komisjon, siis võib arvata, mida see komisjon mõtleb: kas meil on veel ühte juuksurit vaja juurde või ei. Relitsentsimist erakoolide suhtes peavad hakkama tegema… nende riigieelarve najal elavad konkurendid. Vaatamata sellele, et rasvapoti manu elamine on teinud nad natuke laiskadeks ja natuke enesekindlateks.
Jääme lootma, et see akadeemilist vabadust mahasuruv süsteem ei käivitu ja et Eestis jääb alles luba mõelda akadeemiliselt ka asutustes, mis pole ilmtingimata riigi range kontrolli all ja riigikauka teenistuses. Muide, mulle tundub, et meie riiklikul kõrghariduse atesteerimisel on võimaliku akadeemilise korruptsiooni teed veel kaua minna… kui ma mõtlen selle korruptsiooni peale, mida olen näinud USA matuseteenuste äris. Kui seal läksid asjad viltu kogemata, siis Eesti teadushariduse kohta seda öelda ei saa: nüüd koosistuv komisjon loeb selle artikli hoiatuseks ehk siiski läbi.