Isadepäev on omaks võetud, kuigi ei meeste ega naiste hulgas ole kadunud ka mõtteviis, et mis meestel lastega asja.
Tegu pole postmodernistliku veidrusega
Muide, kui laialt meil üldse teatakse isadepäeva päritolu ja selle tekke tõukejõude? Kuigi asi sai alguse napilt sada aastat tagasi (1908. aastal USAs), on esmaalgataja ja tema motiivide suhtes kujunenud, nagu ikka, mitu konkureerivat versiooni. Neist tõepäraseima ja tunnustatuima järgi oli algataja pr Sonora Smart Dodd, kelle isa, Ameerika kodusõja veteranist farmer William Jackson Smart, kasvatas pärast oma abikaasa surma nende kuuenda lapse sünnitamisel lapsed üksinda üles.
Tahe tunnustada isade olulist rolli laste elu, toimetuleku ja väärtushinnangute kujunemises leidis kiiresti innukaid pooldajaid nii Uues kui Vanas Maailmas, nii kodanikuühiskonna kui riigivõimude poolt. Ühendriikides on selle tava ja sellega seonduvate arusaamade juurdumisse andnud oma kaaluka panuse mitu presidenti – Woodrow Wilsonist Richard Nixonini, soliidne traditsioon on kujunenud ka mitmel pool Euroopas. Nii võib julgesti öelda, et eksib igaüks, kes peab lastele aega ja tähelepanu pühendavaid mehi mingiks postmodernistlikuks veidruseks. Asjal on väärikad konservatiivsed juured.
Ka Eestis on märgata isatundmuste suuremat teadvustamist ja julgemat väljanäitamist kui veel mõni aeg tagasi. Peresünnitused on juba midagi täiesti tavalist ja väikelastega askeldavaid mehi märkab tänavapildis nii pintsaklipslike kui hipilike tunnustega. Oleme ses suhtes ilmselt mingis sujuvas murdeperioodis. Samal ajal kui avalikkus nõuab riigilt elatusraha maksmisest kõrvalehoidjate (kelleks valdavalt on mehed) tõhusamat jälitamist või nende kui lootusetute mahakandmist koos kohustuste riigi kanda võtmisega, on kuulda ka tõrjutud isade liikumise tekkest, protestimaks väidetava kohtuliku diskrimineerimise vastu, kui lapsed abielulahutuse korral “määratakse” rutiinselt emale teise poole argumente arvestamata.
Seadusemuudatused avardavad valikuvõimalusi
Ühes on ilmselt kõik ühel nõul: isa emotsionaalne side lapsega (ja ümberpöördult) kujuneb seda tugevamaks ja sisukamaks, mida varem see alguse saab. Seepärast on mul väga hea meel, et nüüdseks läks korda taastada üks vanemahüvitise algseid ideid – see, et iga pere saab kohe pärast ema rasedus- ja sünnituspuhkuse lõppu ise otsustada, kas vanemahüvitise toel jääb koju lapsega tegelema ema või isa. Oluline on siin just see isikliku otsustuse ja perekondliku kokkuleppe võimalus, mis suunab igaühe läbi mõtlema, mis on talle praegu ja perspektiivis tähtsaim.
Praegu ei ole vanemahüvitist kasutavate isade suhtarv kõigist hüvitisesaajaist veel kuigi suur, sest mõistagi on mängus palju tegureid (harjumus, töökorralduslikud ja muud logistilised asjaolud, mehe võimalik kõrgem palk, mida lukkulöödud ülempiiriga vanemahüvitis piisavalt ei korva jne), aga valikuvõimalus on loodud ning teeb vaikselt oma mentaliteeti ja praktikat ümberkujundavat tööd.
Kohe on tulemas ka järgmine samm isade julgustamise ja perede tugevdamise heaks. Küllap teatakse, et isadel on õigus saada ema rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal või siis kahe kuu jooksul pärast lapse sündi 14 kalendripäeva jagu täiendavat lapsepuhkust. Jah, küllap teatakse, kuid ei saa öelda, et seda just sageli kasutataks. Põhjust pole raske ära arvata: niisuguse puhkuse puhul makstakse isale 66 krooni päevas. Kaotus sissetulekus on isegi alampalga korral märkimisväärne, ja seda just siis, kui perel on juurdekasvuga seonduvaid lisakulusid.
Riigikokku on jõudnud valitsuse eelnõu puhkuseseaduse muutmiseks, mille kohaselt hakatakse töötavale isale täiendava lapsepuhkuse (isapuhkuse) võtmise korral tasuma tema keskmise palga alusel (ülempiiriks kolmekordne Eesti keskmine brutopalk).
Ka emale või isale igal tööaastal võimaldatav täiendav lapsepuhkus (kolm tööpäeva ühe või kahe alla 14aastase lapse, kuus tööpäeva kolme või enama alla 14aastase lapse või vähemalt ühe alla 3aastase lapse korral) läheb tasustamisele keskmise palga alusel, millega seotud kulud hüvitatakse tööandjale riigieelarvest.
Paradoks ongi, et enamasti just need mehed ja isad, kes võtavad enda kui perepidaja vastutust eriti tõsiselt, võõrduvad ajapuudusel perest kõige kahetsusväärsemalt. Eelkirjeldatud sammud suurendavad isade võimalusi sellist võõrdumust aegsasti ennetada.
Aga mitte ainult. Paindlikum seadusandlik regulatsioon koos riiklike hüvitiste mõistuspärase suunamisega annab igale lastevanemate paarile uue aluse oma konkreetses olukorras üheskoos läbi mõelda ja paika seada omavaheline rollijaotus ning oma suhetes mitte kinni joosta. Pikemas perspektiivis toetab see harmoonilisemates kodudes kasvanud, põlvkondade sidet tajuva ja väärtustava inimpõlve kujunemist, kellele on enesestmõistetav teistega arvestamine, inimlike lähisuhete hindamine, õige arusaamine vabaduse ja vastutuse seosest.
Isadepäeval keskendume just isaduse väärtustamisele, kuid selle kaudu peame silmas üldisemat harmoonilisema elukeskkonna perspektiivi.