1989. aasta kevadel küsiti mult, kas olen huvitatud veetma juulikuu Krimmis Artekis. Olin siis 15aastane, käisin rahvusvaheliste suhete ringis ning olin asutamas Eesti Laste Organisatsiooni.
Õpetajate Leht, 07.04.2007
Nõukogude võim närtsimisaegses Artekis
1989. aasta kevadel küsiti mult, kas olen huvitatud veetma juulikuu Krimmis Artekis. Olin siis 15aastane, käisin rahvusvaheliste suhete ringis ning olin asutamas Eesti Laste Organisatsiooni. Olgugi, et selleks ajaks oli Eestis nõukogude võim juba närtsinud ning Eesti vabanemine näis võimalikuna, kutsuti ilmselt vanast rutiinist ka ligi 40 Eesti last Krimmi Arteki lastelaagrisse.
See näis põneva võimalusena, kuid juba reisi esimesel päeval kahetsesin, et sõitnud olin. Kui Tallinna–Simferoopoli lennuk oli sihtpunktis maandunud, sõidutati kogu rühm esmalt mingisse meditsiiniasutusse läbivaatusele, kus põhirõhk oli täikontrollil ja laste kaalumisel. Protseduuri edukalt läbinud said keedetud viineri. Kõigil Eestist saabunutel läks õnneks ning saime teekonda Artekki jätkata. Ühe teise kandi noortel nii hästi ei läinud, sest paaril lapsel tuvastati täid ning kogu noorterühm sõidutati lennujaama ja sealt koju tagasi.
Järgmine suurem ehmatus saabus juba Artekis. Kokku korjati ja laagris oleku ajaks võeti ära kõik isiklikud riided ning vastu anti suhteliselt luitunud välimusega särk ja püksid, meie suureks kohkumuseks kehtis sama ka aluspesu kohta. Laagri väljastatud pesu nägi aga välja, nagu oleks see pidevas kasutuses olnud juba kolhooside asutamise esimestel aastatel. Lisaks hoiatati kõiki saabunuid, et ka muud isiklikud asjad oleks tark hoiule anda, muidu varastatakse need ära. Jätsin hambaharja ja -pasta siiski endale ning esimesel õhtul õnnestus mul neid ka viimast korda kasutada. Järgmiseks hommikuks olid need mu voodipeatsis asuvast kapist igaveseks lahkunud. Seega oli teadjatel õigus olnud. Paarikümne kopika eest soostus üks kasvataja lähedasest külapoest mulle karbi hambapulbrit ja pisikese harja tooma.
Kord nädalas lubati lapsed nii kümneks minutiks suurde pesuruumi dušši alla. Kes ettenähtud ajast kauem oli, selle lõi turd meesterahvas matsalkaga vehkides poolseebisena pesuruumist minema.
Hommikud algasid äratusega kole vara, umbes kell seitse. Ja siis tormas kogu laager keskväljakule suspede väel võimlema. Kes harjutuste alguseks hilines, pidi karistuseks kõigi ees tribüünil liigutusi ette näitama. Päevad lõppesid üllatavalt hilja – tublisti üle südaöö. Enne seda aga istus kõigist tollase Nõukogude Liidu piirkondadest pärit lastest rühm koos ja tegi päevast kokkuvõtteid. Et mis hästi ja mis halvasti. Halvasti oli näiteks siis, kui keegi oli keelust hoolimata puudelt mingeid marju korjanud, neid söönud ning laagriarstile vahele jäänud. Laagriarst Margoo nalja ei mõistnud, vaid toimetas maoloputuse kiiresti ära.
Meie toas magas 20 noormeest. 20 voodit oli üksteise kõrval ning ega tuppa suurt rohkem mahtunudki. Minu naaber oli Aserbaid˛aanist pärit noormees, kes muid keeli peale emakeele ei mõistnud, kuid see ei seganud teda vene tütarlastele lähenemiskatseid tegemast. Ja mis ikka noormehe puhul kõige paremini muljet avaldab kui mitte tema füüsis. Hakkas siis mu naaber ühel kenal hommikul vene neidudele oma jõudu näitama. Tõstis piraka kivi pea kohale, kuid libastus ja kivi kukkus õnnetule pähe. Päris mitu ööd ja päeva kostis kõrvalt oigeid ja ilmselt ka sajatusi.
Kui esimesel kolmel päeval mõtlesin pingsalt välja ettekäänet, miks pean kohe Eestisse tagasi saama, siis juba neljandal olin harjunud ning asi hakkas meeldimagi. Ikkagi päike, suur soojus, Must meri ja palju vahvaid kentsakusi. Nii töötas ööpimeduses vabaõhukino, olid diskod, kus, tõsi küll, paarikaupa tantsida ei lubatud, vaid ikka kogu rühm kätest kinni ja koos, sest mine sa tea. Pioneeriatribuutikat keegi enam ei nõudnud ning valiti laagri missi ja misterit. Veel mitu aastat hiljem sain ma Volgogradist ja Poltaava oblastist meestepäevaks õnnitluskaarte.
Noortelaager Artek on ka 18 aastat hiljem kenasti alles. Selles veendusin eelmisel aastal Krimmi külastades.