Eesti keskkonnapoliitika lähtub aina rohkem põhimõttest “saastaja maksab”. Ka kavandatav keskkonnatasude muutmine on mõeldud ennekõike selleks, et saaste- ja ressursitasude kaudu mõjutada ettevõtteid senisest enam järgima keskkonnanõudeid ning olema säästlikumad maavarade kasutamisel.
Põhjarannik, 21.09.2007
Eesti keskkonnapoliitika lähtub aina rohkem põhimõttest “saastaja maksab”. Ka kavandatav keskkonnatasude muutmine on mõeldud ennekõike selleks, et saaste- ja ressursitasude kaudu mõjutada ettevõtteid senisest enam järgima keskkonnanõudeid ning olema säästlikumad maavarade kasutamisel.
Keskkonnaministeeriumis on ettevalmistamisel keskkonnatasude muutmise seaduse eelnõu. See on tekitanud ka avalikkuses vastukaja, peamiselt küll ettevõtjate suu läbi. Enim on saaste- ja ressursitasude tõusu vastu protestinud põlevkiviõlitootjad, ometi jätab just nende toodang Eesti keskkonda suurtes kogustes ohtlikku jäädet – poolkoksi. Poolkoks tekib põlevkiviõli tootmise käigus. Põlevkiviõli toodavad Eestis kolm ettevõtet: VKG Oil, Narva Elektrijaamad ja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ. Kolme ettevõtte kogutoodang ulatub üle 400 000 tonni aastas, Eesti tarbeks kulub sellest umbes neljandik. Ehk teisisõnu – suurem osa õlist veetakse välja.
Mullu müüdi põlevkiviõli Eestis oksjonil hinnaga 4735 krooni tonn. Tänavu on statistikaameti andmetel hind jäänud 3800-4000 krooni vahele, kuid huvitav on see, et seesama õli on edasimüüjate kaudu kaubaks läinud juba hinnaga 5390 krooni tonnist. Ka maailmaturul maksis toorõli sel suvel 5100-5400 krooni. Talve ehk kütteperioodi saabudes hind tavaliselt tõuseb, prognoositakse, et aasta pärast ulatub see 6700 kroonini.
Põlevkiviõli tootmise kulu on Kiviõli Keemiatööstuse OÜ andmetel 2488 krooni tonni kohta. Seega – vähemalt teist sama palju on võimalik puhtalt teenida.
Õlikaubanduses liigub suur raha
Õlikaubanduses liiguvad (käänulisi teid mööda!) miljonid kroonid. Näiteks Kiviõli Keemiatööstuse OÜ andmetel on nende õli müügihind tänavu olnud vaid 2704 krooni tonni kohta. Asja lähemal uurimisel aga selgus, et sellise hinnaga müüb ettevõte oma õli vahendajafirmadele (nt Select Oil NV, Evail Oil), kes selle ilmselt juba märksa suurema summa eest edasi toimetavad. Kiviõli Keemiatööstus kuulub T. R. Tamme Auto koosseisu, selles on osanik ka vahendusfirma Select Oil NV. Samad omanikud on veel mitmel vahendusfirmal.
Sellise läbipõimumise korral on raske hinnata, kui suur on tegelik õlitulu ja kes selle teenib. Toimuvad ju ettevõtete ja tütarettevõtete vahel peale õli ostu-müügi teisedki tehingud, nagu laenu andmine, transpordikulude katmine, seadmete rentimine jne. Kontserni sees on võimalus ka kasumeid ümber paigutada (loe: peita) põhivarasse investeerides, emaettevõttele laenu andes või mõnel muul moel. Põlevkiviõli tootmise kasumlikkust ja tootjate rikkust näitab aga see, et näiteks Kiviõli Keemiatööstus investeeris 2006. aastal tootmise laiendamisse üle 100 miljoni krooni ning kavandab veel teist sama palju – seda kõike omavahendite arvelt. Paraku ei pudene sellest rikkusest kuigivõrd keskkonnahoidu, kuigi kasumlik tootmine käib ja laieneb just Eesti loodusvara (põlevkivi) ning keskkonna arvelt.
Miljon tonni ohtlikku jäädet
Ühe tonni põlevkiviõli kohta tekib nii VKG Oilis kui ka Kiviõli Keemiatööstuses ca 3,5 tonni poolkoksi, mis valdavalt ladestatakse nõuetele mittevastavatesse prügilatesse.
Poolkoks aga on keskkonnale väga ohtlik, sest eritab kantserogeenseid ühendeid ja väävliühendeid ning vees lahustuvaid sooli, mis omakorda halvendavad vee koostist. Uuringud näitavad, et poolkoksiprügilad annavad märgatava osa ka Kohtla-Järve linna peaaegu igal suvel lämmatavast mädamunahaisust ehk H2S emissioonist. Aastas ladestatakse sellist ohtlikku jäädet ligemale miljon tonni. See on peaaegu kaks korda rohkem, kui tekib olmejäätmeid kogu Eestis. Samas on poolkoksi saastetasumäär 5,5 krooni tonni kohta. Kui korrutada see nõuetele mittevastavuse koefitsiendiga, saame 13,75 krooni. See on naeruväärselt madal näiteks tavajäätmete ladestamistasuga (244 kr/t) võrreldes.
Saastaja peab maksma
Kuna poolkoksi näol on tegemist suures koguses tekkiva ja keskkonnale ohtliku jäätmega, on keskkonnaministeerium juba aastaid nõudnud õlitootjatelt selle nõuetekohast käitlemist. Selleks on mitmeid tehnoloogilisi lahendusi, ka saaks poolkoksi taaskasutusse võtta.
Paraku pole õlitootjad keskkonnanõuete täitmisele piisavalt tähelepanu pööranud ega sellesse vajalikul määral investeerinud. Ettekäändeks on toodud rahanappus (!), kuid ka kõikvõimalikud muud põhjendused Ida-Virumaa sotsiaalsest olukorrast kuni põlevkivitöötlemise erilisuseni välja. Ettevõtjaid pole pingutama sundinud ka senine poolkoksi ülimadal saastetasu.
Keskkonnaministrina olen veendunud, et riigil ei ole õige ega õiglane meie kõigi (ennekõike Ida-Virumaa elanike) arvelt soodustada keskkonnaohtlikku tootmist, mis oma kasumlikkuse tõttu aina laieneb. Ka õlitootjad peavad lähtuma põhimõttest “saastaja maksab”. Seepärast ongi keskkonnatasude seaduse muutmise eelnõus ette nähtud põlevkivi poolkoksi saastetasumäära suurendamine, mis tõenäoliselt jõustub 2009. aastast. Kindlasti ei tehta seda aga sellisel määral, et ettevõtjaid peaks pankrot ähvardama, küll aga tuleb neil senisest enam hakata hoolima keskkonnast ja inimeste tervisest.