Kindlasti vajab perekonnaseadus muutmist. Eriti on ajale jalgu jäänud sätted, mis käsitlevad eeskostet, lapsendamist ja abikaasade vastastikuse ülalpidamise kohustust.
Postimees, 24.09.2007
Kindlasti vajab perekonnaseadus muutmist. Eriti on ajale jalgu jäänud sätted, mis käsitlevad eeskostet, lapsendamist ja abikaasade vastastikuse ülalpidamise kohustust. Seetõttu on eelnõu seletuskirjas toodud uue perekonnaseaduse koostamise põhjused igati mõistetavad.
Samas tekib küsimus, kuivõrd eelnõu suudab kogu tühimikku täita ja kas abikaasade varaliste suhete reguleerimise põhimõtte täielik muutmine senikehtivaga võrreldes on vajalik.
Miks seda tarvis on?
Eelnõu tutvustanud ametnikud väitsid riigikogus, et praegu seadustatud abikaasade ühisvara põhimõte on üle võetud kunagisest Eesti NSV perekonnakoodeksist ega peegelda nüüdisaegsete varaliste suhete dünaamikat. Tegelikult on maailmas praegugi arenenud riike, kus on edukalt seadustatud kas abikaasade vara lahususe või siis nende ühisvara printsiip.
Argiteadvuse tasandil on iga kardinaalne seadusemuudatus küllalt raskesti omaksvõetav. Perekonnaseaduse põhimõtete teadmine ja nende muutmise vajaduse mõistmine on kahtlemata oluline igaühele. Millised on need õiguslikud asjaolud, mis annavad riigikogule kohustuse muuta ühiskonnas omaks võetud ja senikehtivat abikaasade abielu jooksul soetatud vara suhtes rakendatavat ühisvara põhimõtet?
Võib nõustuda eelnõu koostajate väitega, et praegune abieluvaraõigus on vähe reguleeritud. Samas ei tohi see olla seaduseandjale põhjenduseks esitada täiesti uus, tavainimesele väga keerukas ning üldpõhimõtteid muutev regulatsioon.
Eelnõu seletuskirja järgi ei kasutata praegu võimalust sõlmida ühisvara tekkimise vältimiseks abieluvaralepingut. Miks see nii on, kas teadmatusest, et niisugune võimalus on olemas? Kaldun siiski arvama, et tegelikult on valdav osa abiellujaid kehtiva ühisvara regulatsiooniga nõus ja nad ei taju vajadust seda muuta.
Väidetakse, et uue süsteemi puhul kaob abielulahutuse korral ära kohtulik vaidlus abikaasade ühisvara reaalse jagamise üle. Tõepoolest ei ole sellisel puhul kohtul enam tarvis vaidlevate abikaasade nuge-kahvleid kaheks jagada või mööblit piltlikult öeldes pooleks saagida. Autodest ja korteritest rääkimata. Piisab, kui teatakse selle vara esialgset ja abielu lahutamise aegset väärtust.
Väide, et senise ühisvaraõiguse muutmine lahendab kõik abikaasade varalised probleemid vaidlusteta, ei vasta kahjuks tõele.
Uus regulatsioon seadustab väga palju võimalusi, kuidas abikaasade varasuhteid reguleerida. Näiteks varalahususe võimaluse, mil abikaasasid käsitletakse varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus (§ 47).
See võib olla tagajärjeks sellele, kui üks abikaasa on rikkunud ülalpidamise kohustust, teinud tehingu ilma teise nõusolekuta, keeldub oma varalist seisu avaldamast, ohustab eeldatavat tasaarvestusnõuet jne (§ 30).
Abielus oleval isikul, kes seaduse mõttes ei ole enam varaliste suhete osas abielus, on väga raske mõista, et tal tuleb nüüd lähtuda võlaõiguses toodud seltsingu regulatsioonist, mitte aga perekonnaseadusest.
Kuid ega ka uue perekonnaseaduse puhul vaidlused kuhugi kao. Oma õigust taga ajavad abikaasad võivad abielulahutuse korral tekitada ikkagi väga keerukaid ja pikaajalisi kohtuvaidlusi. Ja seda just abielupoolte lahusvara väärtusest tuleneva vastastikuse nõudeõiguse suuruse ja kooselu kestel toimunud vara juurdekasvu väärtuse tõendamise pinnalt.
On ju vara esialgse väärtuse kindlakstegemine alati väga vaevaline protsess (näiteks, kuidas selgitada 1986. aastal ühe abielupoole ostetud antikvaarse väärtusega diivanvoodi tolleaegne hind).
Võidavad advokaadid
Neist asjaoludest võib edaspidi saada tüliõun, millest lõikavad endistviisi kasu lahutusasju ajavad juristid ja mõtlevad oma pea halliks kohtunikud.
Ja kogu selle lahutusasja ajamise käigus on oma õiguste eest nõrgemini seisval abielupoolel endistviisi olemas võimalus jääda kaotajaks. Nii et vaidlused jäävad, ainult tõendamist vajavad asjaolud võivad osaliselt muutuda.
Ja veel. Kui praegu võib isik abielu lahutamisel ja vara jagamisel kasutada õigusabi, siis seaduse uude versiooni on sisse kodeeritud vajadus palju suurema õigusabi järele.
Põhjusel, et eelnõus esitatud abieluvara regulatsioonid oma mitmekesisuses ei ole enam tavainimesele arusaadavad.
Omaette küsimus on veel, kas abielus oleva isiku personaalsed varalised huvid ikka tõepoolest kaaluvad üles perekonna ühised varalised huvid ja õigustavad perekonnaseaduse väga suurt muutmist.
Seetõttu arvan, et uues perekonnaseaduse eelnõus esitatud abikaasade ühisvara sätete muutmine varalahususe põhimõtteks on eelkõige poliitiline otsustus, mitte juriidiline lahendus. Seaduse edaspidine rakendamine tervikuna sellest suurt ei võida, küll on aga juba praegu parasjagu segadust külvatud.