President Lennart Meri rõhutas meie iseseisvuse taastanud riigi algusaegadel, et oma riik nõuab pidevat hoolt ning Eesti riik peab töötama 24 tundi päevas, seitse päeva nädalas ning 365 päeva aastas.
Koit, 05.05.2007
President Lennart Meri rõhutas meie iseseisvuse taastanud riigi algusaegadel, et oma riik nõuab pidevat hoolt ning Eesti riik peab töötama 24 tundi päevas, seitse päeva nädalas ning 365 päeva aastas.
Tallinnas ja teisteski linnades juhtunule reageerimine näitab, et riik oma esimese riigipea õpetuse järgi toimetaski ning seda paljudele kurjadele jõududele üllatuseks. Eesti valitsus, politsei ja teised jõustruktuurid ning meditsiiniasutused olid tasemel -suur tänu kõigile. Olgu lisatud, et Tallinnas olid korda loomas ka Põlvamaa politseinikud.
Venemaa ei taha olla hea naaber
Praegu toimuv ning toimunu tõestab veenvalt, et Venemaa on vallandanud Eesti vastu agressiooni. Neil rünnakutel on uus, kaasaegne iseloom, kuid rünnakud jäävad rünnakuteks. Interneti kaudu Eesti riigiasutuste ning meediaväljaannete blokeerimine on ette võetud selleks, et Eestil oleks võimalikult raske saata maailma oma uudiseid ning maailmal oleks raske ligi pääseda meie infokanalitele.
Otsesed füüsilised rünnakud meie Moskva suursaadiku ning saatkonna vastu kinnitavad, et toimuv on organiseeritud operatsioon. Märatsejad on sõjaväevormis, neid toidetakse, kohale on toodud välikäimlad, suured telgid puhkamiseks. Eesti suursaatkonna juures märatsemine on organiseeritud, kusjuures selle eest makstakse.
Samal ajal käib pidev, läbi kõikvõimalike infokanalite Eesti kohta lausvale levitamine. Näide neljapäevast. Vene välisminister nõudis, et viivitamata lastaks Venemaa esindajad Venemaa kodanikest kinnipeetavate juurde. Avalduse toon oli selline, nagu oleks juurdepääs keelatud. Tegelikult on meie riigiprokurör pakkunud seda võimalust algusest peale.
Ajaloolasena tõmban ma otseseid paralleele 1924. aasta 1. detsembri mässuga Tallinnas, kui Nõukogude Venemaa püüdis Eestis siinsete enamlaste toel korraldada riigipöörde. Sarnaseid jooni on ka 1940. aasta nn juunipöördega.
Täna näeme nii poliitikas kui ka meedias laiemalt, kes kelle huvide eest seisab: kähe näoga Jaanused on end avalikustanud.
Vene Riigiduuma saadikud küsisid meie esinduselt imestunult, miks otsustati pronkssõdur teise kohta viia vahetult enne 9. maid. Nii peaminister, pöördudes Riigikogu poole, kui ka sise- ja kaitseminister on rääkinud ohuanalüüsidest: mis oleks juhtunud 8. ja 9. mail, kui pronkssõdur seisnuks vanas kohas. Ohuanalüüside järgi ei oleks meil marodöörid rüüstanud siis mitte üksi Tallinna tänavaid, vaid provokaatorite töö oleks kaasa toonud märksa verisemad tagajärjed. Eesti jõustruktuuride kiire tegutsemine hoidis ara veelgi tõsisemad kokkupõrked, kuid tänagi levivad internetis venekeelsed üleskutsed relvastatud väljaastumisteks. Tõnismäe hauatähise (rahvasuus pronksmehe) juures toimusid suuremad või väiksemad kokkupõrked juba terve aasta jooksul.
Ühise tuleviku otsimine on ees
Rõhutan, et me ei tohi tõmmata võrdusmärki marodööride ja venekeelse elanikkonna vahele. Tänavatel vandaalitsejate seas oli nii vene kui ka teistes keeltes rääkivaid inimesi, sealhulgas eestlasi.
Reaktsioonid sündmustele näitavad, et integratsiooni valdkonnas on ees väga suur töö ning tuha all podisenud probleemid on lõkkele löönud. Eesti ja vene keelt kõnelevad inimesed elavad erinevates info- ja haridusruumides, paraku seni ei ole sellest väga suurt muret tehtud.
EL-i ja tema liikmesriikide reaktsioonid lubavad meil öelda, et Eesti on osa Euroopa Liidust. EL reageeris jõuliselt Venemaapoolsetele aktsioonidele ning kahtluseta ärritab see Venemaal paljusid.
Eesti parlamendis oli kujunenud pingeline olukord vaatluse all kahel korral. Pean suure südamevaluga ütlema, et Eestile raskel ajal ei olnud Riigikogu nii ühtne, kui seda oli Eesti rahvas.
Üks osa Keskerakonna saadikutest kas ei tahtnud aru saada või ei saanud aru, mis olukorras meie riik ja me ise oleme. Piinlik oli näiteks kuulata Heimar Lenki, kes ründas Meelis Atoneni selle eest, et viimane kandis punakat värvi lipsu! Vladimir Velman teatas neljapäeval, et Eestis pole valitsust, vaid on režiim. Ka nii kaugele on võimalik minna.
Me ei tohi oma vabadust võtta kui kingitust, kui mõnusat kaisukaru ning siis, karu kaisus suigatada – minu meelest on see järeldus viimase nädala sündmusi analüüsides üks olulisemaid.
Kindlasti aga on tänases päevas kõigil, kes Eestis elavad, vaja säilitada külm närv ning jääda inimeseks, sõltumata emakeelest. Ühist tulevikku peame looma kõik koos.