Eesti jaoks saab praegu ainus prioriteet olla majanduskriisi valusate mõjude leevendamine…
Riigieelarve tasakaal ja tulevikku vaatavad otsused on need, mis meie majanduskeskkonda parandavad. Vähemusvalitsusega ei ole kindlasti neid otsuseid lihtsam teha kui tugeva enamusega, kuid sinnamaani tuleb leida olulistele eelnõudele, mis Eesti inimeste töökohti ja pensione mõjutavad, toetajaid ühe otsuse ja eelnõu kaupa. Kuidas ja miks oleme sellisesse seisu jõudnud?
Stabiilselt ja rahulikult kaalutletud otsustega riiki juhtiv valitsus on Reformierakonna ja kogu Eesti soov. Aga meeldiv õhkkond valitsuses pole ju eesmärk omaette. Kui rasketel hetkedel üks valitsuspartneritest koostöö asemel vastu töötab, on üks võimalus olukorra lahendamiseks selle partneriga koostöö lõpetada. Seda ei tehta kunagi kergekäeliselt ega ei tehtud ka seekord.
Töötukassa oleks sotside nõudmisi täites läinud juba käesoleva aasta lõpuks miljardites miinustesse, mis mõjutaks kogu riigieelarve tasakaalu. Kui siia lisada veel plaan riigi tulude suurendamiseks tulumaksu tõsta, ja mitte vähe, siis selliseid otsuseid ei oleks Eesti üle elanud.
Koalitsiooniläbirääkimisi Rahvaliiduga pidasid nii Reformierakond kui IRL kõrgeimal võimalikul tasemel – mõlemal erakonnal olid esindatud nii esimehed kui peasekretärid. Mitmes olulises asjas oli kokku lepitud, sealhulgas ebapopulaarsetes, kuid vajalikes eelarvekärbetes. Seda enam on kahju, et pingeliste läbirääkimiste käigus saavutatud üksmeel uueks enamusvalitsuseks ei realiseerunud. Eestit nõrgestava määramatuse perioodi lõpetamiseks oleks seda hädasti vaja olnud.
Eestile vajalikud, kindlasti rasked otsused saavad tehtud, kui poliitikud matavad maha oma huvid ja näitavad üles riigimehelikkust. Vältimatu on rakendada ellu uus töölepinguseadus, hoida riigieelarve mitte suuremas defitsiidis kui kolm protsenti ning seoses sellega teha kärpeid.
Riigieelarve kärpimine pole pelgalt euroga liitumise küsimus, see on meie rahandusliku usaldusväärsuse küsimus. Tänu sellele, et oleme ajanud konservatiivset eelarvepoliitikat, on krediidiressurss meile praegusel hetkel kättesaadavam.
Küsitakse ka, miks riik ei võiks rohkem laenu võtta, selle asemel et kogu aeg kärpida. Ohjeldamatu laenamise tee on aga lühinägelik, laenuraha on väga kallis, see kõik tuleb ükskord kinni maksta. Kui valitsused hakkavad laenama palkade, pensionite ja toetuste väljamaksmiseks, siis on kerge tekkima kiusatus riigi valuuta devalveerida, mis omakorda on suur häving riigi majandusele ja inimestele.
Me ei pääse ka töötuskindlustusmaksu tõstmisest ega töölepinguseaduses ette nähtud töötuskindlustushüvitiste vähendamisest. Valik on lihtne: kas suured koondamisrahad ja suur pankrottide laine, sest praeguses majanduskriisis ettevõtjad seda vankrit välja ei vea, või paindlikum lähenemine. Mis on targem, kas kaotada pauguga kõik või püüda majanduskriis üle elada ettevõtetele hing sisse jättes ning töökohti säästes?
Kindlasti viimane. Need, kes räägivad, et tulumaksu tõus on parem kui käibemaksu tõus, peaksid tähele panema, et töötuskindlustusmaksu kerkimine juba on päevakorral.
Täites Maastrichti kriteeriume, hoiame oma riigi rahanduse jätkusuutliku ja usaldusväärsena. Ja need pole paljad sõnad. Kui defitsiit läheb kontrolli alt välja (Läti maadleb, et saada defitsiidiks seitse protsenti, ja on sellest kaugel), kui riigivõlg paisub kui pärmisai, saame seda kõik oma rahakoti peal tunda halvenevate kodulaenu intressitingimuste näol.
Euro ei ole eesmärk omaette, eesmärk, mille poole kinnisilmi rühitakse. Euro on boonus, mille saame, kui hoiame Eesti rahanduse tasakaalus ja elujõulisena.